Teedeehituse raha tuleb anda ühistranspordile

Uued tehnoloogiad on suutnud vähendada ainult osa saastekoormusest, sest transpordi keskkonnaprobleeme ja kulusid saab vähendada vaid uue linna- ja transpordiplaneerimise poliitikaga, mis eelkõige vähendaks sundliiklust ja autost sõltumist tervikuna.

Autostumine on teinud paljud linnakeskused inimvaenulikeks, jalgrattaga sõitmise ohtlikuks ja ebamugavaks ning ühistranspordi kasutamise aeglasemaks. Järjest rohkem tundub, et autoga kihutav inimtüüp oskab nädalavahetust veeta kas skuutriga suplejaid hirmutades või ATVga suusaradu lõhkudes. Kui uus ja ressursimahukam tehnoloogia välistab lihtsamate, odavamate ja ressursisäästlikemate tehnoloogiate kasutamise, siis on mõtet kahelda uue tehnoloogia otstarbekuses. Tihti kurdetakse, et Eesti suuremates linnades ei saa ?normaalselt? liiklust korraldada, sest linnade kujunemisel pole praeguse autostumisega arvestatud. Kui pidada oluliseks inimsõbralikku ning ökonoomset linna- ja liikluskeskkonda, siis linna ei peagi autode järgi planeerima.

Tallinnas pole vaja miljardeid maksvaid Russalka või Haabersti mitmetasandilisi ristmikke, ei lõuna- ega lääneväila. Suuremast autouputusest säästavad meid praegu liikluse pudelikaelad ? kitsad tänavad ja teede laiendamise piiratud võimalused. Tuntud transpordiökonomist Phil Goodwin on öelnud, et nagu pudelikael pole pudeli disainiviga, vaid vajalik osa pudelist, nii on kitsaskohad liikluses vajalikud ja parim vahend autodevoolu ohjamiseks.

Tallinna linnaplaneerijad laiutavad käsi ja ütlevad, et meil tuleb autohullus justkui mõni ealine iseärasus lihtsalt läbi elada või et meil puudub jalgratta ja ühistranspordi kasutamise kultuur. Kas meil on siis auto kasutamise kultuur või on auto kasutamine eestlase kultuurile kuidagi omasem? Miks muutub näiteks tallinlasest autokasutaja Stockholmis ühistranspordikasutajaks, Kopenhaagenis rattakasutajaks, aga muidu ühistranspordiga sõitev eurooplane üürib esimese asjana USAs auto. Siin ongi autostumise ohjamise võti ? liikumisviisi, mida igakülgselt arendatakse ja soodustatakse, ka kasutatakse. Praegu planeeritavate teede ja ristmike ehitamise raha peaks minema ühistranspordi arendamisse ja linnaelu korraldamisse nii, et igapäevased vajadused oleksid rahuldatud linnaosade piires.

Paljud inimesed on nõus maksma autovaba keskkonna eest suurt raha, eelistades kodukohaks vaikset eramut looduskaunis kohas, siis miks ei võiks hoopis raha võtta müra ja liikluse tekitamise eest? See ei tähenda, et maksukoormus kasvaks, sest selline hinnakujundus peaks muutma asustus- ja tootmisstruktuuri nii, et sõitmisvajadus väheneb.

Autor: Mari Jüssi