Nõuete pant on üks õiguste pandi liik. Õiguste kui mittekehaliste esemete pant on traditsioonilistes kommertsühiskondades pikemat aega kasutusel. Kuigi asjaõigusseadus võimaldab õiguste panti, kohaldatakse seda harva. Tegemist on tõhusa tagatisega, mida on mõttekas kasutada nii iseseisvalt kui ka kombineeritult teiste tagatistega nagu näiteks hüpoteek või kommertspant.

Pandiesemeks on pantija nõudeõigus kolmanda isiku vastu. Nõudeõiguste pandi mõte seisneb selles, et kui põhikohustus on täitmata, siis saab pandipidajast võlausaldaja oma nõuet rahuldada pandi esemeks oleva nõude arvelt kolmanda isiku vastu. Õiguste pantimisel kohaldatakse käsipandi põhimõtteid. Erinevalt käsipandist ei ole aga õiguste pandi eelduseks eseme üleandmine pandipidajale. Lepingu sõlmimisel tuleb eelkõige arvestada tagatiseks oleva võlanõude tähtaegadega.

Seadus näeb ette kolme põhilist stsenaariumi. Kui pandipidaja võlanõude tähtaeg pantija vastu on saabunud ning tagatiseks oleva nõude tähtaeg on samuti saabunud, siis on pandipidajal õigus nõuda kolmandalt isikult täitmist enda kasuks. Sel juhul kohaldatakse võlaõigusseaduse nõude loovutuse regulatsiooni. Pandipidajal on ka alternatiivne õigus nõue realiseerida pandiesemena.

Tuleb aga arvestada, et kui on toimunud täitmine pandipidaja kasuks, on täidetud nõude müük mõttetu. Kui aga tagatiseks oleva nõude tähtaeg ei ole veel saabunud, siis ei saa pandipidaja kolmandalt isikult nõuda võla ennetähtaegset tasumist, mistõttu kõne alla tuleb üksnes panditud nõude realiseerimise võimalus. Keerukam on probleem juhul, kui tagatiseks oleva nõude tähtaeg on saabunud, kuid pandipidaja võlanõude tähtaeg pantijast võlgniku vastu mitte. Sel juhul tagab pandipidaja õigusi kõige paremini leping, mille järgi tasub võlgnikust kolmas isik kõik pantija kasuks tasutavad maksed deposiiti, mis loetakse pandituks pandipidaja kasuks.