Tänane Äripäev kirjutab, et olukord kuritegude uurimisel on hakanud paranema ? venitada on keerulisem, prokuratuur ja uurijad teevad koostööd, uurijad on kogenenumad. See on toimetuse meelest hea ? mida rohkem pätte saab õiglase karistuse, seda vähem on inimestel isu sulitempe teha.

Avalikkuse õiglustunnet on mitmel korral riivanud see, et inimesed on jäänud karistuseta üksnes seepärast, et nende juhtumeid ei jõutud seaduses ettenähtud aja piires lõpuni uurida.

Näiteks endine Tallinna linnaosavanem Jüri Ott ja kindlustusärimees Leonid Apananski pääsesid kohtust vaid ehmatusega, sest nende asi aegus.

Majanduskuritegude uurimine on muidugi komplitseeritum kui mis tahes muu süüteo selgitamine. Esiteks seepärast, et nende uurimiseks jääb vähe aega, sest sageli tulevad need ilmsiks alles mitme aasta pärast. On juhtumeid, kus süütegu on juba avastamisel aegunud.

Teiseks on majanduskuritegusid raske tõendada. Paljud algatatud kriminaalasjad lõpetatakse kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kolmandaks on sageli takistanud uurimist advokaatide venitamistaktika ? kord on tõbine süüdistatav, siis advokaat, seejärel mõni tunnistaja ja siis algab ring otsast peale. Ning asi venib kuude kaupa. Prokuratuur uuris eelmisel aastal kohtuistungite venimise põhjusi ning selgus, et peamine neist ? üle poole juhtudest ? oligi see, et kohtualused ja tunnistajad ei ilmunud istungitele.

Samas teeb advokaat oma tööd ? tema kaitseb kõigi seaduslike viisidega (ehk nendega, mida seadused otsesõnu ära pole keelanud) oma kliendi huve. Olgu inimene saanud hakkama mis tahes pahateoga, on tal õigus kaitsele.

Uurimist on takistanud ka uurijate endi kogenematus. Samas ? olgu uurija kui tahes pädev, tundub, et pahategijad on temast ikka sammu võrra ees. Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude talituse ülemkomissari Eero Ergma sõnul on majanduskuriteod hästi läbi mõeldud ja kavandatud ning harvad ei ole ka juhud, et kurikaelad tellivad õigusabi leidmaks õigusaktidest auke, mis õigustavad nende tegu.

Seda olulisem on, et selliseid auke õigusaktides ei oleks. Nende ?täitmisega? on sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium kõvasti vaeva näinud.

Praegu on näiteks süüdistataval või tunnistajal haiguse simuleerimine keerulisem, sest haiguse tõendamiseks nõutakse nüüd arstitõendit. Kes seda ei esita, veedab kaks nädalat arestikambris või maksab trahvi. Samuti võib teda vägisi kohtusse või uurija ja prokuröri juurde tuua. Täiendatud karistusseadustik annab asja menetlejaile muidki lisavõimalusi ? neil on rohkem otsustusõigust, võimalik on nõuda asenduskaitsjat jne. Samuti lubab uus karistusseadustik juhtumeid pikemalt uurida. See on toimetuse meelest õige lähenemine ja võimaldab lõpuks suured sulid ?tõllast? välja tirida.

Paranenud on koostöö teiste riikide õiguskaitseorganitega ? õigusabi ja infot saadakse kiiremini. ?Lihtsalt välisfirma nime taha varjudes nüüdsest oma kuritegusid enam nii lihtsalt peita ei saa,? kinnitas vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri Äripäevale.

Vandeadvokaat Leon Glikman on Äripäevas avaldanud arvamust, et karistused majanduskuritegude eest on sageli liiga karmid. Toimetus on Glikmaniga osaliselt nõus.

Ka karistusseadustik ütleb, et ?vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega?. Vabadusekaotuse asemel on meie arvates õigem kasutada rohkem rahalisi karistusi, aga need peavad olema mõjusad ehk trahvisummad peavad olema suured. Ärisulid mõistavad paremini majanduslikke mõjutusvahendeid.

Autor: ÄP