Teisipäevaklubi mehed veavad igal aastal laadapäeva varahommikul kohale helitehnika ning pakuvad kõigile kauplejaile võimalust oma kaupa reklaamida. Tasuta. Raha ei võta keegi ka kauplemiskoha eest. Laadalistelt ei oodata muud kui mõnusat tuju ja ehk ka paksu rahakotti. Ning ka seda, et pärast laata oma sodi laadaplatsilt kaasa viiakse.
Kõhuka tengelpungaga laadalist ootab oma küülikupaari juurde ka koolitüdrukust jänesekasvataja Mailis Ast. ?Meil on neid loomi ikka päris palju, mõnest tuleb lihtsalt loobuda,? ütleb ta veidi kurvalt. Jutustab siis, kuidas ta terve suve jänestele kaks korda päevas heina vedas ning õhtuti nende puuri juures istumas käis. Juba ongi küülikukasti juurde uudistama tulnud vanamammi. Lubab jänesed hiljem osta.
Sama mammi lubab koju viia ka hane, kes tee veerde pargitud ?iguli pagasiruumist pead välja küünitab. Hane eest küsitakse aga ligi pool tuhat krooni. ?No sellist raha mul küll pole,? teatab ta siis otsustavalt ja läheb hoopis käsitööd uudistama.
Lapitekkidega kauplema tulnud Ilme Aim laotab kraami ostja ette laiali. Profina kiidab ta kaupa ning kiidab laata. ?Vaat see on üks õige laat ? keegi ei korralda, aga toimib nagu kellavärk!? Jutustab siis, et tung laadale on nii suur, et laadapäeva hommikul kell seitse polnud laadaplatsil tühja kohta enam kuskilt võtta.
Kui laat 1920. aastate algul suurema hoo sisse sai, kaubeldi Lindoras koduloomadega, laata kutsutigi lambalaadaks. Nüüd tuleb neljajalgseid riide- ning muu laadakraami hulgast tükk aega otsida. Ants ja Ljudmilla Mustki on oma laadakraami, kastitäie põrsaid, paksu vatiteki alla peitnud. Külm ju. Peremees ütleb pilguga üle laadaliste libistades, et loomad kätte ei jää. Maarahvast on palju. Ning põrsaid vähe.
Must teab rääkida, et aastate eest polnud laadal sellist mekki nagu tänavu. Siis rutati hommikuhämaruses Lindorra, kaubeldi kiiresti ja kiirustati tööle. Nüüd aga hakkab õige kauplemine alles siis, kui päike päris kõrgel taevas. Ja kestab õhtuni välja.
Autor: Grethe Rõõm