Lindoras peetakse isevärki laata

Artikkel

- Uudised
- 28. oktoober 2004 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lindoras peetakse isevärki laata
Kui Vastseliina Teisipäevaklubi mehed kolmapäeva õhtul Lindora laada toimumiskohta üle vaatama läksid, olid esimesed müüjad juba kohal. Ning neid tuli muudkui juurde. Eile varahommikuks oli männituka veeres asuv laadaplats kauplejaist pungil.
Nimelt tulevad kõik, kes midagi osta või müüa tahavad, 28. oktoobril kauplema Lindorra, kus saavad kokku kolm valda: Vastseliina, Meremäe ja Lasva. Aastatega on laat paisunud kolme valla rahva kauplemiskohast suuremaks, nüüd on tulijaid nii mujalt Võrumaalt kui ka Valga- ja Põlvamaalt, sekka ehk mõni kaugemaltki.
Õues on veel pime, kui Vastseliina Teisipäevaklubi liige Adu Ojamets mikrofoni köhatab ning laadalistele hääd kauplemislusti soovib. Tõmbab sõrmikud tihedamini kätte, kohendab jopehõlmad koomale ja hakkab laadainfot jagama. Et laadaplatsi Obinitsa-poolses otsas saab käärimaläinud kalja mekkida. ?No koduõllele ei tohi ju enam reklaami teha,? muigab ta ise. Ning platsi Võru-poolses servas ootab tühja kõhuga laadalisi suur pudrupott.
Teisipäevaklubi mehed veavad igal aastal laadapäeva varahommikul kohale helitehnika ning pakuvad kõigile kauplejaile võimalust oma kaupa reklaamida. Tasuta. Raha ei võta keegi ka kauplemiskoha eest. Laadalistelt ei oodata muud kui mõnusat tuju ja ehk ka paksu rahakotti. Ning ka seda, et pärast laata oma sodi laadaplatsilt kaasa viiakse.
Kõhuka tengelpungaga laadalist ootab oma küülikupaari juurde ka koolitüdrukust jänesekasvataja Mailis Ast. ?Meil on neid loomi ikka päris palju, mõnest tuleb lihtsalt loobuda,? ütleb ta veidi kurvalt. Jutustab siis, kuidas ta terve suve jänestele kaks korda päevas heina vedas ning õhtuti nende puuri juures istumas käis. Juba ongi küülikukasti juurde uudistama tulnud vanamammi. Lubab jänesed hiljem osta.
Sama mammi lubab koju viia ka hane, kes tee veerde pargitud ?iguli pagasiruumist pead välja küünitab. Hane eest küsitakse aga ligi pool tuhat krooni. ?No sellist raha mul küll pole,? teatab ta siis otsustavalt ja läheb hoopis käsitööd uudistama.
Lapitekkidega kauplema tulnud Ilme Aim laotab kraami ostja ette laiali. Profina kiidab ta kaupa ning kiidab laata. ?Vaat see on üks õige laat ? keegi ei korralda, aga toimib nagu kellavärk!? Jutustab siis, et tung laadale on nii suur, et laadapäeva hommikul kell seitse polnud laadaplatsil tühja kohta enam kuskilt võtta.
Kui laat 1920. aastate algul suurema hoo sisse sai, kaubeldi Lindoras koduloomadega, laata kutsutigi lambalaadaks. Nüüd tuleb neljajalgseid riide- ning muu laadakraami hulgast tükk aega otsida. Ants ja Ljudmilla Mustki on oma laadakraami, kastitäie põrsaid, paksu vatiteki alla peitnud. Külm ju. Peremees ütleb pilguga üle laadaliste libistades, et loomad kätte ei jää. Maarahvast on palju. Ning põrsaid vähe.
Must teab rääkida, et aastate eest polnud laadal sellist mekki nagu tänavu. Siis rutati hommikuhämaruses Lindorra, kaubeldi kiiresti ja kiirustati tööle. Nüüd aga hakkab õige kauplemine alles siis, kui päike päris kõrgel taevas. Ja kestab õhtuni välja.
Autor: Grethe Rõõm
Hetkel kuum