Miks ikkagi meie ettevõtteid müüakse?

Võib arvata, et tekib teatud ?häda?: kui ettevõtet on kümme aastat arendatud, kaasajastatud ja kasvatatud, on tõenäoline, et edasine kasv nõuab tootmise logistika muutmist, sest paljud protsessi etapid ei asu parimas kohas või tekitavad oma paigutusest tingituna lisategevusi. Et ettevõtet soovitud suunas arendada, on vaja palju raha. Kallis on tootmise ümberkorraldamine isegi juhul, kui suurem osa olemasolevatest seadmetest jääb kasutusse, kuid füüsiliselt peab nende paigutust muutma.

Suuri investeeringuid saab põhjendada vaid lisanduva müügiga, sest ainuüksi efektiivsuse kasv võib olla ebapiisav. Siit ka põhjus: kui uus omanik kavandab ettevõtte laiendamist koos mahukate investeeringutega, siis on loomulik, et tal peaks olema kontroll aktsiapaki üle. Praegused Eesti tööstused on jõudnud staadiumi, kus suuremad arendustööd on lõppenud ja jäänud on rutiinne tegevus ehk igapäevane tootmine, mis on üks lõputu võitlus kvaliteedi ja kuludega.

Selline tegevus võib arendajatele osutuda ebahuvitavaks ega paku enam tavapärast motivatsiooni. Toodete müük on muutunud raskemaks, kuna kaubandus dikteerib järjest rohkem hindu ja tootja, tööstus, on üha suurema surve all. Kaubanduse kinnisvaraprojektid on suured ja kallid, needki peavad end ära tasuma. Mõne aasta möödudes peaks olukord stabiliseeruma.

Kui nalja teha, siis tänapäeval ei tea keegi, missugune ettevõte on kellegi ema, tütar või vend ja kus maailma nurgas ja tugitoolis istub isa, see kõige suurem omanik. Kuni tööstused säilivad, arenevad ja annavad Eesti inimestele jätkuvalt tööd, on ju hästi.

Kuna äri rajajad on ettevõtlikud ja sihikindlad inimesed, sünnivad uued ettevõtted-tööstused, mis arenevad ja loovad uusi töökohti. Kuna ?eelmine? tööstus on müüdud, on saadud ka vahendid uute ja huvitavate projektide käivitamiseks. Olgugi et ma ei näe ettevõtete müügis midagi dramaatilist, väärivad erilist lugupidamist ettevõtjad-ärimehed, kes osalused ettevõtetes välisomanikelt välja või tagasi ostavad. See on küll asi, mille üle võib uhke olla. Ma ei ole nõus mõne investoriga, et meie ettevõtted on üle hinnatud (vt uudist ?Rootsi Askembla fond viimase aasta jooksul enim firmasid omandanud?, ÄP 20.10.2004). Pigem on tegemist tavalise promoga, et tagasihoidlikku hinda veelgi alla viia: ostjale kallis, müüjale odav. Kui vihaselt öelda, siis tegemist on maakleri jutuga, kel pole mingit ettekujutust tootmisest ja tööstusest.

Firmasid ostetakse pigem nende toimivuse, olemasolevate oskuste ja süsteemide tõttu. Pealegi teavad investeerijad hästi, kui kulukas ja aeganõudev on süsteemi nullist ülesehitamine, arvestades kas või ainult ettevõtte personali väljaõpet, oskusi ja kompetentsi.

Arvata, et ettevõtteid ostetakse ainult odavama tööjõukulu pärast, on naiivne, sest praegune palgavahe uute ja vanade eurooplaste vahel ei saa kauaks kestma jääda. Ma ei usu, et Balti riike vaadatakse nagu Aasiat, kus tööline punub päev läbi korve ja saab tasuks peotäie riisi. Pigem on põhjus hoopis selles, et siinne inimene on motiveeritud pingutama selle nimel, et homme oleks elu parem. Raha kulutamise võimalusi on maailmas palju ja nüüd on need kõik meile avatud.

Autor: Riho Sõber