Põhiküsimus nii ärilise edu, regionaalarengu kui ka keskkonnasäästlikkuse seisukohast on selle arengu kontseptsiooni terviklikkuses.

Alates 2000. aastast näitab tööstustoodangu tootmine Eestis järjepidevat tõusutrendi. Üks võtmerolle on siin kindlasti Euroopa Liitu astumisel, mis on suurendanud välisinvestorite kindlustunnet, aga ka innustanud kohalikke tootjaid oma tegevust laiendama ning ELi abiprogrammide abil suurendanud ettevõtjate teadlikkust. Mis iganes on konkreetsed põhjused, on selgelt kasvanud ja jätkuvalt kasvamas nõudlus tööstusmaa järele. Eesti logistiliselt hea asukoht maailmakaardil võimaldab ettevõtjatel ja omavalitsustel saada osa sellest trendist. Nagu see on juba aastakümnete jooksul toimunud mitmetes riikides üle maailma.

Vaadates mitmete Eesti kohalike omavalitsuste arengukavasid, näeme ulatuslikke turismi- ja muu vaba aja veetmise rajatiste ja teenuste arendamise plaane.

Samas on tootmise/tööstuse roll tagasihoidlik, kui üldse, mitmekesisusest rääkimata. Julgen siiski arvata, et vaid teenuste pakkumisest jääb pikaajalise tasakaalustatud kohaliku arengu tagamisel väheseks. Just aastakümneteks mõeldud investeeringud tootmisse loovad stabiilseks kohalikuks arenguks vajaliku raamistiku.

Need omavalitsused, kes selle arengu endale lahti mõtestavad ja suudavad need plaanid ka teostada, arenevad teistest tervikuna kiiremini.

Ma toon näite: ainuüksi novembrikuus infrastruktuurirajatiste valmimist tähistanud 37hektarisel maa-alal paiknev Jüri Tehnopark on loonud eelduse 1000 töökoha tekkeks järgneva nelja aasta jooksul. Juba enne avamist on müüdud neljandik kruntidest, seejuures oleme osutunud sobivaiks mitmele suurfirmale, kes tulevad Eestisse esmakordselt. Nad on valinud Eesti oma tootmiskeskuseks, kasutades ekspordiks meie logistikavõimalusi.

Tootmisest huvitatud välisinvestorid ei tee oma plaane paariks aastaks ? tegemist on kümneks, kahekümneks ja veel pikemaks ajaks tulijatega. Need ettevõtted jäävad siia ka pärast seda, kui Eesti palgatase on oluliselt tõusnud, sest nad on sellega arvestanud. Loomulikult tuleb mõista neid detaile arenduses, mis võimaldaksid meelitada just sellise mõttelaadiga kohalikku ja väliskapitali.

Eestis puudub senini terviklik tööstuspoliitika. Erainvestorile tähendab see sellises olukorras tegutsemisel suuremaid riske, kuivõrd piltlikult öeldes ei või iial teada, mis suunas riik kunagi astuma tahab hakata. Riigi seisukohast kaasneb sellega aga tööstusalade suhteliselt kaootiline areng ? arengu suuna määrab tänasel päeval omavalitsuse ja konkreetse investori ettevõtlikkus. Lõppkokkuvõttes võib muidugi täiendavate ettekirjutuste puudumine just arengu kiirusele kasuks tulla, samas on pikemas perspektiivis miinuseid vast rohkem kui plusse, sealhulgas arvestades Eestis ajalooliselt kujunenud monofunktsionaalsete tööstusasulate, näiteks Tapa, Lavassaare, Tootsi, Järvakandi, Võhma ja Mõisaküla unikaalset problemaatikat.

Tööstuspargid ei ole igaühele ja kindlasti ei peaks neid arendama igale poole. Need annavad võimaluse arendada atraktiivset kohalikku planeeringut, on vahend linnaarengu edendamiseks. Tööstusparkide parim asukoht on 30 000 kuni 40 000 elanikuga linnade lähiümbrus. Nii on tagatud ka kohaliku omavalitsuse võime osaleda tööstuspargi arenduses.

Phare programmi ?Tööstusinfrastruktuuri toetusskeem? tarbeks tehtud uuringu kohaselt võib tööstusparkidele sobilikke väikelinnu leida Eestis 50 kilomeetri raadiuses suurmeates linnades igast maapiirkonnast.

Näen Eestis tehnoparkide potentsiaali eeskätt Narvas ja Ida-Virumaal, Pärnus, Paldiskis ja Tartus. q

Tööstuspargi mõiste alla kuuluvad teineteisele lähedal asuvatel maatükkidel paiknevad tööstuslikud, lao- ning kontorihooned. Osa tööstusparke on loodud ametliku planeeringu alusel, teised on välja kujunenud iseenesest.

Tööstusmaa kontseptsioon tekkis 19. sajandi lõpupoole tööstusriikides kui vahend tööstuse arengu edendamiseks, planeerimiseks ja juhtimiseks. Esimesed tööstusmaad loodi 20. sajandi alguses Ühendkuningriigis ja USAs.

Tööstusmaa kõige lihtsam määratlus on ?suur maatükk, mis on jaotatud ja arendatud mitme ettevõtte üheaegse tegevuse tarbeks ning millele on iseloomulik ühine infrastruktuur ja ettevõtete tihe paiknemine?. Selliste moodustiste kohta kasutatakse tänapäeval mitmeid nimetusi, nagu tööstuspargid, tööstuslikud alad, vabatsoonid, ettevõtluspargid, tööstusliku arendamise alad ja öko-tööstuspargid. Siiski on neil kõigil olenemata kasutatavast nimetusest kaks ühist joont: ettevõtete ühine asukoht ja juhtimis-skeem.

Tööstuspargid erinevad suuresti nii tüübi kui ka suuruse poolest. Väiksemad on lihtsad tegevustsoonid väikeste või maaregioonides paiknevate linnade piirimail, suurimatest on aga kujunenud uued tööstuslinnad.

Maailma suurim tööstuspark on Jebel Ali vabatsoon Dubais, kus umbes 100 ruutkilomeetril tegutseb 1600 rentnikust ettevõtet. Tööstuspargid on tihti ka tööhõive tõmbekeskused. Näiteks Soushou tööstuspark Hiinas annab tööd umbes 600 000 inimesele.

Autor: Margus Haud