Eesti taasavastab tööstusparkide kontseptsiooni

Samas on tootmise/tööstuse roll tagasihoidlik, kui üldse, mitmekesisusest rääkimata. Julgen siiski arvata, et vaid teenuste pakkumisest jääb pikaajalise tasakaalustatud kohaliku arengu tagamisel väheseks. Just aastakümneteks mõeldud investeeringud tootmisse loovad stabiilseks kohalikuks arenguks vajaliku raamistiku.

Need omavalitsused, kes selle arengu endale lahti mõtestavad ja suudavad need plaanid ka teostada, arenevad teistest tervikuna kiiremini.

Ma toon näite: ainuüksi novembrikuus infrastruktuurirajatiste valmimist tähistanud 37hektarisel maa-alal paiknev Jüri Tehnopark on loonud eelduse 1000 töökoha tekkeks järgneva nelja aasta jooksul. Juba enne avamist on müüdud neljandik kruntidest, seejuures oleme osutunud sobivaiks mitmele suurfirmale, kes tulevad Eestisse esmakordselt. Nad on valinud Eesti oma tootmiskeskuseks, kasutades ekspordiks meie logistikavõimalusi.

Tootmisest huvitatud välisinvestorid ei tee oma plaane paariks aastaks ? tegemist on kümneks, kahekümneks ja veel pikemaks ajaks tulijatega. Need ettevõtted jäävad siia ka pärast seda, kui Eesti palgatase on oluliselt tõusnud, sest nad on sellega arvestanud. Loomulikult tuleb mõista neid detaile arenduses, mis võimaldaksid meelitada just sellise mõttelaadiga kohalikku ja väliskapitali.

Eestis puudub senini terviklik tööstuspoliitika. Erainvestorile tähendab see sellises olukorras tegutsemisel suuremaid riske, kuivõrd piltlikult öeldes ei või iial teada, mis suunas riik kunagi astuma tahab hakata. Riigi seisukohast kaasneb sellega aga tööstusalade suhteliselt kaootiline areng ? arengu suuna määrab tänasel päeval omavalitsuse ja konkreetse investori ettevõtlikkus. Lõppkokkuvõttes võib muidugi täiendavate ettekirjutuste puudumine just arengu kiirusele kasuks tulla, samas on pikemas perspektiivis miinuseid vast rohkem kui plusse, sealhulgas arvestades Eestis ajalooliselt kujunenud monofunktsionaalsete tööstusasulate, näiteks Tapa, Lavassaare, Tootsi, Järvakandi, Võhma ja Mõisaküla unikaalset problemaatikat.

Tööstuspargid ei ole igaühele ja kindlasti ei peaks neid arendama igale poole. Need annavad võimaluse arendada atraktiivset kohalikku planeeringut, on vahend linnaarengu edendamiseks. Tööstusparkide parim asukoht on 30 000 kuni 40 000 elanikuga linnade lähiümbrus. Nii on tagatud ka kohaliku omavalitsuse võime osaleda tööstuspargi arenduses.

Phare programmi ?Tööstusinfrastruktuuri toetusskeem? tarbeks tehtud uuringu kohaselt võib tööstusparkidele sobilikke väikelinnu leida Eestis 50 kilomeetri raadiuses suurmeates linnades igast maapiirkonnast.

Näen Eestis tehnoparkide potentsiaali eeskätt Narvas ja Ida-Virumaal, Pärnus, Paldiskis ja Tartus. q