Dollari langus pole USAd aidanud

USA valitsus ja analüütikud panevad suuri lootusi dollari langusele, mis peaks aitama vähendada USA väliskaubandusdefitsiiti (suurendama eksporti ja vähendama importi).

USA valitsus räägib jätkuvalt tugeva dollari poliitikast, turuosalised on aga näinud, et USA-l puudub võimalus ajada tugeva dollari poliitkat.

Viimati võis kuulda dollari langusele pandud lootusest juhtivate tööstusriikide ja kiiresti arenevate riikide G20 rahandusministrite kohtumise järel.

Dollari vaikne langus on kestnud juba mõnda aega. Juuresolevalt graafikult võib näha, et ajal, mil dollar oli kallis ja enam-vähem stabiilne, oli USA väliskaubandusdefitsiit enamvähem stabiilsel tasemel. Kui dollar hakkas allapoole laskuma, hakkas USA väliskaubandusdefitsiit kasvama. Kui nüüd suuri lootusi vaadata, oleks pidanud ja väliskaubanduspuudujääk vähenema.

Paistab, et USA tarbijate soov tarbida välismaiseid kaupu pole vaatamata hinnatõusule tarbimiseelistusi USA kaupade kasuks muutnud. Võib-olla eelistab Ameerika tarbija välismaist kaupa madala hinna, parema kvaliteedi või luksusejanu tõttu. Kuna Hiina raha on seotud dollariga, pole Hiina kaupadele dollari kursi langus mõju avaldanud. Seega peaks Hiina kaubad jätkuvalt endises hinnas olema.

USA eksport on kasvanud, kuid samas tempos impordi kasvuga. Miks ei avalda dollari langus positiivset mõju USA ekspordile? Jällegi Hiina fikseeritud valuutakursi probleem. USA püüab igal viisil veenda Hiinat oma valuuta kurssi dollarist lahti siduma. Kord on see soovituse, kord palve, kord nõudmise vormis. Paraku on USA deebitor ja Hiina kreeditor. Võlgnik ei esitaja laenuandjale nõudmisi, pigem vastupidi. USA tahab vähendada Hiina konkurentsivõimet selle asemel, et suurendada enda konkurentsivõimet.

Üheks põhjuseks, miks USA eksport ei kasva kiiremini, võib olla see, et suuremad ja rahvusvahelisemad USA firmad pole sellest huvitatud. USA firmad pole huvitatud USAs tootmisest. USA konkureerib kõrgete tootmiskulude ja arenevate maadega võrreldes ülikõrgete tööjõukuludega omas klassis ehk Lääne-Euroopa ja Jaapaniga. USA firmadel on kasulikum toota odavamates riikides ja eksportida kõrgete sissetulekutega riikidesse. Tooda seal, kus on odav, ja müü, kus tarbija on valmis maksma kõrgeid hindu.

Aga võib-olla pole USA-l maailma suurt midagi pakkuda? Ehk pakkuda isegi oleks, kuid hinnad on nii kõrged, et välismaal ei suudeta USA kaupa tarbida. USA eksport võib olla liigselt sõltuv tehnoloogiakaupadest ja kaubamärkidest. Mida teeb Boliivia tarbija USAs toodetud Cisco serveriga? Aga kuidas oleks USAsse pakutud soojade sokkidega? Ma arvan, et boliivialane saab ameeriklasest kergemini kaubale.

USA heitis G20 kohtumisel ette, et muu maailma majandus (eriti ELi oma) ei kasva piisavalt, mis on suurendanud USA väliskaubandus- ja jooksevkonto defitsiiti. Kui ta oleks öelnud defitsiitide asemel seda, et tänu sellele on USA tarbija võlakoormus kasvanud üle pea, oleks võinud osaliselt nõustuda. Kuid keegi pole käskinud jänkidel tarbida üle võimete, tagamaks ülejäänud maailma heaolu ja õitsengut. President Bush muidugi kutsus üles juba niigi kõrge võlatasemega Ameerika tarbijat 2001. aastal toimunud terrorirünnakute järel tarbima rohkem. Kahjuks unustab president lisamast, et Ameerika kaupu. Ja tarbijad järgisid üleskutset.

Ilmselt sooviks USA administratsioon, et ka Euroopa tarbija satuks võlalõksu nagu ameeriklane, selleks, et USA firmad saaksid siin müüa. Kuid kas USA kaubad on konkurentsivõimelised Euroopa enda kaupade või kolmandate maade toodete vastu?

USA soovitus maailma tarbijale üle võimete elada on eeskujulik, kuna USA tarbija suudab igast teenitud 100 dollarilist säästa 20 USA senti.

Kas Euroopas ja Jaapanis peaks tarbimine oluliselt kasvama, kui on karta rahvastiku vananemist ja rahvaarvu vähenemist? Vanem inimene tarbib noorest vähem.

Ma ei näe fundamentaalselt head põhjust, miks dollar peaks senisest enam maksma. Pigem võiks karta investorite ärkamist. 80% maailma säästudest olevat leidnud tee USAsse. Dollarile võivad tulla rasked ajad, kui Eurooopa ja Jaapani pensionile minevad inimesed tahavad oma pensionit eurodes või jeenides kätte saada. Dollarile võib ohtlikuks kujuenda ka püsiv dollari langusootus.

Lisaks USA väliskaubandusdefitsiidile muretsevad investorid USA eelarvedefitsiidi pärast. Kui esimeses on oma roll tarbijatel, siis teine on poliitikute töö vili.

Kuidas saab valitsus raha juurde? Tõstes makse, laenates või trükkides raha juurde.

USAs käib pikemat aega selline tegevus. USA valitsus emiteerib võlakirju ja USA keskpank ostab neid. Valitsus saab raha, keskpank võlakirjad. Kuid milleks on sõltumatul USA keskpangal vaja omada valitsuse võlakirju?

Ma arvan, et järgnev väljamõeldud situatsioon võiks ehk iseloomustada USAs valitsevat telgitagust.

?Meil võib tekkida probleem,? ütles president George telefonis keskpankur Alanile. ?Investorite huvi USA valitsuse paberite järele on vähenenud. Mulle meeldiks, kui sa ostaks emissioonist kõik võlakirjad, mida publik ei soovi. Tead ju isegi, meil on raha tarvis.?

?Meil on juba niigi palju USA valitsuse paberit,? ütles torisedes keskpankur Alan. ?Aga ma püüan rääkida Jaapani kolleegiga. Nad pole kevadest saadik toetanud dollarit (teinud valuutainternventsiooni) ja meie võlga ostnud.?

?Ütle jah japsidele, et las saadavad meile raha juurde,? ütles president George ja riputas toru hargile.