Foto reklaamis või mitte?

Millisel juhul kasutada fotot, millal mitte, on fotograaf Tiit Veermäe hinnangul üsna võimatu määrata, sest foto pole ju ainult passi- ja tootefoto. ?See võib olla lihtsalt hägune laigustik või makro või röntgen või amatööristiilis kindlustusfoto või mingi paparazzivärk. Kõik oleneb kampaania väljatöötajate ja kliendi ajude haakumisest,? leiab ta. Lisaks tundub talle, et tihti tõmbab just klient ägedamad mõtted maha standardkäkkideks.

Üks viga ehk, mis Veermäe sõnul veel silma torkab, et niiöelda reaalsusele töötavas loos on tüübid meigitud niinimetatud beauty-käekirjaga, töömehed nagu pahteldatud-puuderdatud ja aidatud silmadega modellid oleks ehk äärmuslikum mudel sellest.

Ühest mõõdulinti, kas foto töötas või mitte, Keki?evi sõnul pole. ?Esiteks saab muidugi hinnata, kas foto ka reaalselt reklaamisõnumit toetab ja võimendab või mitte. Kui inimesed saavad aru, mida neile öeldakse, ja kui seda tehakse läbi foto, on ka kõik korras,? selgitab ta. ?Teiseks tasub ka kindlasti testida tarbijate reaktsiooni enne reklaami avaldamist, siis ei pea tagantjärgi kukalt kratsima.?

Foto kasutamine reklaamis mõjutab eelkõige reklaami tootmist, teostamise tehnoloogiat ja meediavalikut. Eriline on fotoga reklaami planeerimisel ka meediavalik. ?Kuigi fotot saab esitada pea millel ja kuidas tahes on tulemus tehnoloogiast sõltuvalt erinev,? lisab Keki?ev. ?Soovitus ? kui foto peab edastama ka tunnetuslikke väärtusi, peale lihtsalt toote näitamine, on mõistlik reklaami avaldada kvaliteetsel paberil. Nii säilivad kõik nüansid, mis kehvema paberi puhul trükitehnoloogiliselt kaduma lähevad.?

Eestis hindab Keki?ev reklaamfoto kasutamist teadlikule ja oskuslikule tasemele. ?Enamik professionaalseid reklaamiagentuure kasutab professionaalseid fotograafe ja stuudioid. Muidugi võib eristada kampaaniatega seotud fotolavastusi ja lihtsaid tootefotosid, kuid üldine tase võrreldes maailma reklaamitööstuse paremikuga on täiesti talutav. Võib olla tuleneb see Eesti väiksusest, aga meil näeb väga kehva taset suhteliselt harva,? selgitab Keki?ev.

Veermäe nii optimistlik ei ole. ?Mu meelest on meil reklaamis foto ehk üleliiga ekspluateeritud ehk praktiliselt kõik reklaamid on foto, lisaks tekst üle selle. Ehk on see märk, et reklaamiagentuurides ei oska inimesed joonistada ega tea tüpograafiast eriti midagi, järelikult ei oska ka kasutada,? jätab Veermäe küsimuse õhku. ?Kui pildi osaks reklaamis oleks mingi sõnum, võiks talle mingit tähelepanu omistada, aga mis pagana sisu saab olla n-ö mitte-tavalise pesupulbri ostukäsus ja mida seal visualiseerida?? Peale paari samastumisdetaili ja tähelepanu tõmbamise polegi tema sõnul midagi. ?Tegelikult võetakse mingi tibi, pahteldatakse ja värvitakse, toode kaenlasse, kaamerast ja photoshopist läbi, logo ja tekst külge, ja ongi reklaam üldjuhul valmis.?

Palm leiab lisaks, et Eesti reklaamfotos tundub parasjagu ülekaalus olevat kindla toote või teenuse reklaam, imagoreklaami tehakse vähem, aga tundub, et paljud suurfirmad on hakanud sellele rohkem tähelepanu pöörama ja fotograafidelt oodatakse mitte ainult head kaamerat ja väledat näppu päästikul, vaid ka isikupära ja käekirja, millega oma firma nägu kujundada.

Samas on Eesti pressist Veermäele meelde jäänud kampaaniad ?Kõige ilusam leviala? ja valmistoidu brändinimi ?Maakera?, mõlemad Raketi tööd.