IBM oli maailmas esimene firma, kes hakkas 1981. aastal tootma personaalarvuteid. Veidi vähem kui veerand sajandit hiljem müüb IBM oma personaalarvutite divisjoni Hiina firmale Lenovo.

Tehingu sisu on lihtne: IBM loobub järk-järgult tiheda konkurentsiga ja väikse marginaaliga personaalarvutite ärist ja keskendub sellele, milles ta on tugev ? alates serveritest ja lõpetades keerukate ärilahendustega. Kõik garantiitingimused ja IBMi personaalarvutite hooldus jääb aga toimima nagu seni.

Personaalarvutite divisjoni müügi põhjuseks on muutused tarbijate käitumises, mis on juba toimunud ja toimuvad lähitulevikus ning üha kiirenevas tempos.

Nõudmised personaalarvutitele on muutunud. Varem oli arvuti üksnes töövahend, mis üldjuhul asus kontoris. Nüüd on arvutid paljudes kodudes, kus neid kasutatakse suures osas meelelahutuslikel eesmärkidel.

Sülearvutid, mida kasutatakse nii tööl töö tegemiseks kui ka kodus ajaviitmiseks, peavad olema multifunktsionaalsed. WiFi plahvatuslik areng näitab, et võimaluste kasvades kasvab ka nõudlus.

Nõudlus tavaliste personaalarvutite järele hakkab lääne-maalimas, eelkõige Euroopas ja USAs vähenema. Mustvalgelt võttes on personaalarvutite ajastu läbi saamas ? asemele tulevad 64bitised PC-serverid ja mobiilsed lahendused, mis suudavad paremini tarbijate IT-vajadusi rahuldada.

IBMil on personaalarvutite divisjoni müügiks laias laastus kaks olulist põhjust: esiteks ei ole see sektor IBMile täna enam põhitegevus, millest kasumit teenida, ning teiseks on IT-äri alustalad lähiaastatel põhjalikult muutumas nii era- kui äritarbijate teisenevate vajaduste tõttu ? personaalarvuti läheb ajalukku.

Miks aga müüdi hiinlastele? Hiinast on saanud tänu jätkusuutlikule arengule maalima majanduse raskekaallane. Analüütikud ennustavad, et 2015. aastaks moodustab Hiina 20% maailmamajanduse kogutoodangust. Juba täna on Hiina energia tarbimiselt USA järel teine riik maailmas. Hiinas on 1,4miljardiline koduturg, mis on viis korda suurem kui IBMi koduturg USA.

USA firmad, kes tahavad toota USAs, peavad hinnatundlikes turusegmentides, nagu seda on nt personaalarvutid, suutma vähendada oma püsikulusid vähemalt 30% võrra. Need, kes toodavad Hiinas, suudavad aga kulusid vähendada kuni 50%. See on tugev konkurentsieelis.

Viimastel aastatel on rahvusvaheliste brändide ärimudelid muutnud. Esimene samm oli, et rahvusvahelised firmad kolisid tootmise üle väiksemate kuludega maadesse ja tõid sealt kauba oma brändi all koju tagasi, kus see maha müüdi.

Nüüd on tekkinud olukord, kus Hiinast ei ole enam vaja kaupu tagasi tuua, vaid neid turustatakse kohapeal. Kohalik ostujõud on sedavõrd kasvanud, et Hiina on muutnud arvestatava ostujõuga turuks. Brändi tähtsus Hiinas on aga hinnast väiksem, mis annab kohalikele tegijatele palju mänguruumi.

Hiina ja ka teiste juhtivate arenevate turgude, nagu India, Brasiilia ja Venemaa, vahe võrreldes Euroopa ja USAga on selles, et nad tarbivad pigem tooteid (kuna neil kõigil ei ole veel kodus televiisorit, videomakki ja arvutit), läänemaailm tarbib aga pigem teenuseid (kõik on olemas ja ise ei viitsi suurt midagi teha).

Kokkuvõtteks on hiinlased rahvusvaheliste brändide all tootmises sedavõrd kogenud, et osa kaupade puhul, mida suurt mujal ei toodetagi kui Hiinas, on Hiinast saanud omaette kvaliteedigarantii. Inglased kutsuvad ajalooliselt portselani hellitavalt-tunnustavalt china?ks. Usun, et samaväärne saatus ootab ka personaalarvuteid.

Autor: Valdo Randpere