Aasta ärimees Rein Kilk

?Elasin 20 aastat lihtsa töölisena, väga väikese vorstina, teenisin 160 rubla kuus,? kirjeldab praegune tunnustatud ärimees oma esimest rahateenimist.

Neil, kes on Kilgiga kokku puutunud, jätkub vaid häid sõnu ja tunnustusavaldusi. Tuttavad on Kilki iseloomustanud kui üksikut hunti, kes ideede genereerijana on ülimalt hea ninaga, aga ka kainelt kaalutlev. Samas teavad sõbrad rääkida, et kuigi Kilk püüab näidata oma lihtsat olemust, tuleb eneseuhkus vahel esile: isiklikud solvangud mõjuvad talle halvasti.

Kilk on visionäär, ning mis veelgi olulisem ? missioonitundega visionäär. Ta võtab vanad, käest ära läinud asjad, millega keegi teine jännata ei viitsi, jandib nendega mitu aastat ning näitab siis midagi, mis on lõpuni valmis.

Kinnisvaraäris on Kilk keskendunud mõnelgi korral n-ö lootusetutele objektidele, mis on läbinud mitu tulemusteta müügiringi. Näideteks Ammende Villa ja Tartu arestimaja. Kilk on ise seda kommenteerinud lausega, et mõne tõeliselt troostitu objekti puhul ta tunneb, et siin on lausa tema kohustus käed külge panna.

Ehkki Rein Kilgi äritegevuse ajaloost leiab ka mõningaid eksimisi, on täppiminekuid kuhjaga enam. Näiteks juba mainitud Tartu arestimaja ja Pärnu Ammende Villa, Pärnu rannasalong ja sadam, Tartu Sadamateater, Püssirohukelder. Ning lõpuks tartlastele olulisim ? elu taastamine Emajõel.

Juriidilise kõrgharidusega endisel mesinikul ja nüüdsel ärimehel, restauraatoril ja avaliku elu tegelasel Rein Kilgil on harukordne oskus tegeleda ja seejuures ka saada hakkama erinevate aladega.

Kilk tegutseb turva-, metsa-, sadama-, trükitööstuse- ja restoraniäris. Talle kuulub suuruselt Eesti kolmas turvaettevõte Skorpion ja suurim erasadam ? Pärnu sadam. Lisaks omab Kilk lamba- ja roosikasvatust ning ostab kinnisvara.

Alates 2004. aastast on Kilk Eesti suurim lambakasvataja. Ligi 2,5 protsenti Eesti lammastest kuulub talle. Kolm aastat tagasi lambaid kokku ostma hakanud Kilk on praeguseks loonud Palamuse valda Kudinale 800pealise lambakarja. Umbes 500 Kudina hiigelkarja looma kuulub firmale Marga Roosikasvatus ning ülejäänud 300 firmale Nurmus Grupp. Mõlemad ettevõtted kuuluvad omakorda firmale Elikante, mille omanik on Rein Kilk.

Kilk on ka üks väheseid ärimehi, kes lisaks sellele, et ta kultuuri suhtes isiklikku vaatekohta omab, ka ise praktilise kunstiharrastajana üles astub. Nii üllatas ta kõiki oma tuttavaid 50ndal sünnipäeval avatud autorinäitusega. Peamiselt graafikat harrastav Kilk pani näitusele üles paarkümmend enda tehtud serigraafiat (sõeltrükk), mõned kompositsioonid ja skulptuurid.

?Kus asub rahajõe läte?? pärib inimlik uudishimu. Tuttavatele on Kilk öelnud, et raha kleepub tema külge maast-madalast. Esmalt kasvuhooned ja kurgikoormad Venemaa turule, siis mesilasemürk, kirjastamine, metalliäri.

Rein Kilgi karjäär ettevõtjana sai alguse 1980. aastal Kudinalt, kus ta kasvatas kurke, kapsaid, tomateid. Kuna ta kasvatasin köögivilju üle normi lõhnas asi kriminaalkuriteo järele.

Kauba realiseeris Kilk nädalavahetustel Leningradi turul. 1982. aastal hakkas ta roose kasvatama ning neid kasvatab Marga Roosikasvatus tänase päevani. 1997. aastal, kui kõik paigutasid oma raha aktsiaturgudele, oli tema kogu raha investeerinud pealtnäha vähemtulusatesse projektidesse. Tagantjärele vaadates oli tegu mõistliku liigutusega.

Kilgi edukaim diil oli metalliga. Londonis metalli hind tõusis, Venemaal langes. Tegu oli 300 tonni nikkelkatoodiga, millelt teenis rohkem kui Kalevi korvpallurid, kuid vähem kui NBA tähed aastas. Toore, mis vürstiriigi ajal oli ülikute, hiljem partei funktsionääride pärusmaa, teenis nüüd metsast tulnud meest.

?Metall ei ole ju kriminaalsem kaup kui koorejäätis. Praegugi läheb kaup Venemaalt läbi Viiburi Soome, sealt Saksamaale ning Inglismaale. Kõik teenivad midagi, ainult Eesti pidi pinnuks silma jääma,? kommenteerib ärimees 1993. aastat, mil Eesti pool kas rumalusest või poliitilisest survest tingituna kuulutas metalliäri illegaalseks ja kehtestas maailma ajaloos ainulaadse kriminaalvastutuse metalliveo eeskirjade rikkumise eest.

?Venemaa sadamas võib jääda nii bandiitide kui riigivõimu hammasrataste vahele,? põhjendab Kilk kümne aasta tagust metalliäri võimalikkust Eestis. ?Nii likviidset artiklit, mis kannataks 25% vahendustasu, hulgikaubanduses lihtsalt ei ole.?

Nelja õnneseene kohta, kes 1993. aastaks olid metalliäriga teeninud üle miljoni dollari, tuli palju neid, kes Venemaalt tagasi ei tulnudki. ?See äri on oma pitseriga ning dramaatilisuse poolest ei jää alla Klondike?i kullakaevanduses toimunule.?

Ärimees Rein Kilk patenteeris USAs õunakujulise liulaua ning teenis liulaudade müügist 1995. ja 1996. aastal ligi 80 000 dollarit.

Kilgi sõnul tegi ta patendi igaks juhuks, kui müük peaks väga hästi minema. Ta kinnitas, et tema jaoks ei olnud oluline, mida müüa. ?Mul on alati olnud kerge Ameerika-vaimustus. Kui sa ikka oled Ameerikas äri teinud, siis oled omamoodi liigas,? on Kilk oma äri kommenteerinud. Ta lisas, et iseenesest on liulaud tobe toode.

Kokku õnnestus Kilgil USAs müüa üle 100 000 liulaua, neist enamik 1996. aasta talve jooksul, kui ta müüs ligi 80 000 Eestis toodetud liulauda.

Kõrgeim hind, mis liulaua eest poes maksti, oli 8?10 dollarit. Kilk teenis iga müüdud liulaua pealt alla dollari.

Kilk alustas läbirääkimisi ka kiirtoitlustusrestorani ketiga McDonald?s, kes oli tema sõnul valmis ostma pool miljonit liulauda, et pakkuda neid klientidele tasuta koos kiirlõunaga.

Sellise mahu juures oleks juba kena kasumi teeninud, kuid paraku kokkuleppele ei jõutud.

Kilgi sõnul oleks korraliku kasumi teenimiseks piisanud aastas 200 000 liulaua müümisest. ?Mult küsiti 1997. aastaks sellist kogust, aga midagi kindlat ei lubatud. Samal ajal tekkisid lahkhelid liulaudade tootjaga Eestis ja siis ma ei viitsinud enam jamada,? rääkis Kilk põhjustest, miks ta liulauaäri USAs lõpetas.

Kilgi patenditud liulaud on kantud Ameerika Ühendriikide patendiregistrisse. Kilk patentis toote 1995. aastal, tema õigused patendile lõpevad aastal 2005.

Kilgi meediamagnetism on seotud nostalgiaga Rahvarinde aegade järele, mil Kilk Tartu Postipoissi välja andis. Hiljem kuulus talle osalus kolmes raadios ? Tartu Päikeseraadios, Pärnu Raadios ja Tallinna raadiojaamas Mega FM. Kõigi kolme raadiojaama osaluse müüs Kilk 1999. aasta lõpus Skandinaavia Modern Times Groupile (MTG).

Pindi Maailma juht oli nõus paigutama raha Sõnumilehte, kuid Rein Kaarepere ümber koondunud seltskond põlgas tema miljonid ära. Põhjuseks oli kahtlus, et Kilk teeb koostööd teise poolega. Neil päevil räägiti, kuidas Kilk tänaval oma luksusautost Lexus välja astus, selle Eesti Ekspressi vastutavale väljaandjale Hans H. Luigele müüs ja end koju sõidutada palus.

1995. aastal ei olnud Kilk Pindi Investi palgal ega saanud ka dividende. Seega palgaraha ta ei saanud, küll aga maksis ettevõte tema mobiiliarved. Kilgi sissetulekud dividendide näol tulid trükikojast Greif ning tema krediitkaardiarved maksis kinni suures osas talle kuuluv metalliäriga tegelev välisfirma.

Faktooringtehinguteks loodud Pindi Invest sai alguse vanaisa talust Pindi külas. Seal teenis ta karjasena oma esimese raha, selle järgi ristis ka firmade keti. 1995. aastal andis Pindi Invest tütarfirmadele laenu 13,5 mln kr, investeeris sidusettevõtetesse 10 mln kr ja aktsiatesse 5,7 mln kr. Kilgi süda oli lisaks Pindi Investile Pärnu sadama ja turvafirma Skorpion loomise juures, järgmisel aastal võttis ta ette investeeringud kinnisvaraarendamisse ja meediasse.