Maksame eraomanikele kohe ja õiglaselt

Tartu maantee tänavune laiendamine Liivalaiast Masina tänavani ähvardab lükkuda ebamäärasesse tulevikku. Rekonstrueerimiseks vajalik 90 miljonit on Tallinnal olemas. Olemas on ka 36 miljonit laiendusele ette jääva viie maja ja kahe tühja krundi ostmiseks. Aga eraomanikud ? või osa neist ? on taibanud uut tänavat lubanute sundseisu ja ajavad hinda üles. Et nende soove rahuldada, peaks linnavalitsus lauale laduma meie, maksumaksjate raha miljoneid või koguni kümneid miljoneid rohkem, kui algselt ette nähtud.

Mind kui Tallinna kodanikku häirib see jama mitme kandi pealt.

Esiteks. Tartu maantee laiendamist on kavandatud aastakümneid. Piisab pilgust nende hoonete frondijoontele, mis sinna viimasel poolsajandil püstitatud, ja ka võhikul on selge, et too kesklinna sisenev liiklussoon oli juba ammuilma plaanitud ümber ehitada korraliku laiusega esindustänavaks.

Miks ei omandanud linn üheksakümnendatel aastatel laienduse alla minevaid hooneid ja krunte? Seadusi süüdistada ei saa, sest vajalik oli sätestatud: kompensatsioon tagastamise asemel, esmaostuõigus, erastamise peatamine, kui puudus õigusjärgne omanik.

Paraku ei ole tegemist üksikjuhtumiga. Kas on keegi kokku rehkendanud, mitukümmend miljonit linlaste raha lendas tuulde seetõttu, et need ja need otsustajad ei muutnud õigel ajal ja õige hinna eest linnavaraks hooneid ja krunte, mis jäid Rävala puiestee pikenduse alla? Või kui palju on maksumaksjad juba saanud ja saavad veel vastu pükse Põhjaväilaga? Lõunaväilaga?

Täpsemalt: vajadusega osta spekulatiivhindadega linnaplaanile ammu mahamärgitud trassidelt kinnisvara, mis ei kuulu, kuid oleks pidanud kuuluma Tallinnale. Teiseks. Maa ja suurel määral ka sellel asuva maja hinna määrab asukoht. Ühelt poolt ümbruskonna väärtus ja teisalt võimalus krunti arendada ehk sellest tulevikus rohkem tulu saada. Ruutmeeter linna keskel maksab hulk kordi rohkem kui linna servas. Paljud südalinna krundid on kullaauk omanikule. Ent ka linna keskel laiub hektarite kaupa maad, mis on tänavate, parkide, hoovide, muististe jmt all kinni. Sellel maal puudub turuväärtus, sest seda pole võimalik ärilistel eesmärkidel kasutada ega müüa-osta.

Praeguse Tartu maantee äärsed seitse krunti viie majaga on märgatavalt paremas olukorras. Ehkki nende saatuseks on määratud laieneva tänava alla jääda, on linn nõus need õiglase hinna eest ära ostma. Mis on antud juhul ?õiglane hind??

Igatahes mitte see hind, mida võiks sealsamas lähedal saada sama arvu ruutmeetrite eest, kui tegemist oleks maaga, kuhu võimalik püstitada vägev büroohoone või paljukorruseline kortermaja. Halb õnn omanikele? Jah, võime nii öelda. Samas teab iga kinnisvaraarendaja, et sada sammu siia või sinna võib maatüki hinda kõigutada miljonites.

Kolmandaks. Põhiseadus kaitseb eraomandit. Aga ärgem unustagem, et meie põhiseadus tunneb ka mõistet ?üldine huvi?. Tsiteerin paragrahvist 32 teist lauset: ?Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.? Üldistes huvides on, et liiklus toimiks Tallinnas ? nagu mujalgi Eestis ? võimalikult sujuvalt. Niisamuti on üldistes huvides, et pealinna ühel peatänaval oleks tegu ja nägu ? lennujaamast tulijatele ikkagi esimene mulje meie linnast.

Meie, tallinlased, oleme huvitatud, et kõne all olev kinnisvara lunastataks mõistliku tasuga, sest need miljonid, mida ostudeks kulutatakse, on linna, st linlaste raha. Koosnegu õiglane hüvitus mis tahes komponentidest, nende hulka ei tohi kuuluda spekulatiivne kasum. Kuivõrd tegemist on nn perspektiivitute kruntidega, saab lähtuda linnamaa keskmisest hinnast.

Linnavalitsus väldib sundvõõrandamist, kartes, et järgneda võivad kohtuvaidlused venivad mitme aasta pikkuseks ja teevad ehitustööde alustamise võimatuks. Siiski, siiski ? põhiseadus lubab võõrandamist üldistes huvides õiglase ja kohese (sic!) hüvituse eest.

Milles asi? Nähtavasti taas selles, et põhiseadust toetavad ja täpsustavad seadused ei ole vajalikul tasemel. Mõni pügal puudub, mõnda paragrahvi saab mitut viisi tõlgendada. Igatahes, nagu väidetakse, ei söanda omavalitsused Eestis alustada ühiskonna ehk kodanike enamuse vajaduste nimel kinnisvara võõrandamist, makstes omanikule kohest ja õiglast tasu. Ja mida teeb müüja? Krutib mõistagi hinda üles.

Autor: Enn Soosaar