Nali on esinemisel hea võimalus rütmi vahetada

Energia tekib rütmide vaheldumisel, mitte ühtlasest, kuigi üliinnukast kõnest. Pikemat aega kestev ühesugune kõnemaneer tüütab ja ärritab. Kunstides, sealhulgas ka kõnepidamiskunstis, on rütm üheks olulisemaks komponendiks. Ja mitte pidev, ühtlane rütm, vaid just rütmivaheldus.

Ka linnas hakkab ühesuguste majade vahel kõndides igav. Selle vältimiseks ehitavad nutikad linnaplaneerijad vahele midagi huvitavat ning ootamatut. Näituste kujundamine on tundlikku annet nõudev töö ? et luua vaheldust, vaheldada eksponeerimise rütmi.

Sarnaselt on ka esinemisel vaja vaheldust ja ootamatuid teemamuutusi. Nendega säilitab esineja publiku tähelepanu ja tekitab uut energiat, jäädes auditooriumi suhtes juhtivale positsioonile. Siin on ootamatult ning leidlikult serveeritud nali tõsises, ka ametlikus kontekstis suurepäraseks tähelepanuhoidjaks.

Antiikaja suurtesse amfiteatritesse kogunes publik terveteks päevadeks, nagu meil laulupidudele. Päevaga vaadati mitmeid tragöödiaid, mille vahele oli pikitud komöödiaid.

Nagu ka jaapani sajanditevanuses no-teatris esitatakse poeetiliste lugude-legendide vahel kyogeneid ? koomilisi stseene, väikeseid naljalugusid.

Aga kui ikka nalja teha ei oska või kui esineja tunneb naljategemise suhtes kõhedust ? parem mitte üritada. Pingutatud nali on igavapoolsest kuivast esinemisest piinlikum.