Liiga kõrge alampalk pole kellelegi kasulik

Alampalga idee on oma lihtsuses pimestav: ettevõtja ei tohi töötajale maksta väiksemat tasu, kui on kokku lepitud ametiühingute ja tööandjate katusorganisatsioonide vahel. Nii soovitakse kaitsta töötajat. Tegelikult tähendab see, et ettevõtja ei tohi tööle võtta kedagi, kellele ta ei suuda kaugel ja kõrgel kokkulepitud alampalka maksta, sõltumata sellest, kas töötaja ise on madalama palgaga nõus või mitte.

Sellel aastal on alampalk 2690 krooni. Järgmiseks aastaks on ametiühingud selleks numbriks küsinud 3300 krooni. Arvestades ka makse, tähendaks see alampalga saajatele üle 22 protsendi suuremat sissetulekut ja sama suuri täiendavaid kulutusi ettevõtjatele.

Palgakulude kasv viiendiku võrra tähendab seda, et väikeettevõte, kes vaevu omadega toime tuleb, peab samade töötajatega teenima viiendiku võrra rohkem tulu, et sellist palgakasvu finantseerida. Aga kui inimeste tootlikkus ei suuda sellise palgakasvuga sammu pidada? Üks endine ametiühingujuht on öelnud, et selline ettevõtja, kes ei suuda alampalka maksta, võiks oma äri kinni panna. Minu arvates on see solvav neile inimestele, kes tahavad ise ilma riigi abita toime tulla, on võtnud vastutuse oma tuleviku eest ja pakuvad tööd kas või paarile oma küla inimesele. Ja see on ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes siis üldse töö kaotavad või peavad leppima ümbrikupalgaga.