Liiga kõrge alampalk pole kellelegi kasulik

Alampalga idee on oma lihtsuses pimestav: ettevõtja ei tohi töötajale maksta väiksemat tasu, kui on kokku lepitud ametiühingute ja tööandjate katusorganisatsioonide vahel. Nii soovitakse kaitsta töötajat. Tegelikult tähendab see, et ettevõtja ei tohi tööle võtta kedagi, kellele ta ei suuda kaugel ja kõrgel kokkulepitud alampalka maksta, sõltumata sellest, kas töötaja ise on madalama palgaga nõus või mitte.

Sellel aastal on alampalk 2690 krooni. Järgmiseks aastaks on ametiühingud selleks numbriks küsinud 3300 krooni. Arvestades ka makse, tähendaks see alampalga saajatele üle 22 protsendi suuremat sissetulekut ja sama suuri täiendavaid kulutusi ettevõtjatele.

Palgakulude kasv viiendiku võrra tähendab seda, et väikeettevõte, kes vaevu omadega toime tuleb, peab samade töötajatega teenima viiendiku võrra rohkem tulu, et sellist palgakasvu finantseerida. Aga kui inimeste tootlikkus ei suuda sellise palgakasvuga sammu pidada? Üks endine ametiühingujuht on öelnud, et selline ettevõtja, kes ei suuda alampalka maksta, võiks oma äri kinni panna. Minu arvates on see solvav neile inimestele, kes tahavad ise ilma riigi abita toime tulla, on võtnud vastutuse oma tuleviku eest ja pakuvad tööd kas või paarile oma küla inimesele. Ja see on ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes siis üldse töö kaotavad või peavad leppima ümbrikupalgaga.

Ligikaudsel hinnangul on kuni 3000 krooni kuus teenivaid inimesi täna 15?20%. See on 80 000?120 000 inimest. Isegi kui vaid iga kahekümnes neist töö kaotab, tähendab see 4000?6000 uut töötut. Ametiühinguil on, mille üle mõelda, enne kui uuele kokkuleppele alla kirjutada.

Kuidas võiks aga alampalga teema edasi areneda. Pakun siin välja mõned lähtekohad.

1. Ettevõtjate võimalused palka maksta on Eesti eri piirkondades erinevad. Alampalk, mis on jõukohane Tallinna suurettevõttele, kel on jõukad tarbijad käeulatuses ja kes ekspordib kaupa välismaale, on Oisu valla väikeettevõtjale surmahoop. Alampalk tuleks seada paika pigem Oisu, kui Tallinna võimalusi arvestades.

2. Tuleb meeles pidada, et alampalga tõstmine viib praktikas kõigi palgakulude kasvuni, sest ka redeli järgmistel pulkadel olevad inimesed hakkavad eeldama palgatõusu. Oludes, kus palgakulud kasvavad niigi tootlikkusest kiiremini, ei suurendaks see ettevõtete konkurentsivõimet. Nii saeksime oksa, millel ise istume. Seega ei tohiks alampalk kindlasti kasvada kiiremini üldisest tootlikkuse tõusust.

3. Alampalga tõus lööb eelkõige tööturule sisenevaid oskusteta noori, kelle töölevõtmise teeb alampalga tõus ettevõtjale aina kulukamaks. Äkki oleks siin lahenduseks erinevate tööturule sisenevate riskigruppide ? põhiharidusega noored, pikaajalised töötud jt ? puhul hoopis alampalgast loobuda.

4. Neis majandusvaldkondades, kus ettevõtete tulud ja töötajate palk sõltub maailmaturul toimuvast ja kus meie töökäte konkurendid asuvad näiteks Aasias, tuleks alampalga osas teha vajadusel mööndusi.

5. 2006. a kasvaksid alampalga saajate sissetulekud ka alampalka tõstmata 3,2% ehk pisut rohkem kui hinnatõus. Põhjus on eelkõige tulumaksuvaba miinimumi tõus. Äkki on hoopis siin võti, kuidas ettevõtjaid poomata töötajate sissetulekuid suurendada?

Kas need kaalutlused näitavad, et üleriigiline alampalk on oma aja ära elanud? Võib-olla ongi. Igal juhul tuleb alampalga tõstmisel olla väga ettevaatlik, lähtuda majanduslikust reaalsusest ja mitte lasta end pimestada soovist teha head. Sest tulemus võib olla midagi hoopis muud.