Henriku Liivimaa kroonika

?Henriku Liivimaa kroonika? käsitleb eestlaste, liivlaste ja latgalite ristiusustamist ja võõrvõimudele alistumist 12. sajandi lõpust kuni 1227. aastani, olles selle ajajärgu Eesti ja Läti ajaloo tähtsaim allikas.

See raamat annab aimu, milline oli meie maa ja rahvas, kuidas noil kaugetel aegadel elati, kui raske ja julm oli muistne vabadusvõitlus, kus eesmärgi saavutamise nimel ei taganetud mitte millestki. Faktiderohket, kuid oma olemuselt tendentslikku misjonikroonikat peavad ajaloolased valdavalt usaldusväärseks.

Henriku kroonika originaalkäsikiri pole säilinud, 1862. aastal avastati Varssavis Zamoyskite raamatukogus selle kroonika vanim käsikiri, XIV sajandist pärinev pärgamentmanuskript, niinimetatud ?Codex Zamoscianus?, mis on võetud edasiste väljaannete põhialuseks. Eesti keeles hakati möödunud sajandil kroonika autorit nimetama Läti Henrikuks ja tema tööd Läti Henriku kroonikaks. Mõned ajaloolased peavad neid nimekujusid kõige õigemaks. Et aga täpne tõlkevaste ?Henrik lätlaste seast? oleks liiga kohmakas ning nimi Läti Henrik võiks jätta mulje läti päritolu hüpoteesi toetamisest, on raamat saanud pealkirja ?Henriku Liivimaa kroonika?, selgitab sissejuhatuses ajaloolane Enn Tarvel.

Autor: Tiina Kolk