Argielu keset surma

Maire ja Jaak Sala kauni lilleaiaga kodu Karksi-Nuias täidab ühtlasi töökoha ülesandeid. Ühes kuuris on kirstu- ja pärjatöökoda, teises külmkamber, kuhu pererahvas vahel keset ööd surnukehi hoiule toob.

Vabal päeval heledat pükskostüümi ja efektseid hõbeehteid kandva naise ametist annavad märku vaid aeg-ajalt jutu sisse lipsavad luulekatked ja mõtteterad, mida ta kasutab matusekõnedes.

Viimased kaheksa aastat on kõik matuste ja surnuaedadega seonduv agronoomiks õppinud Mairele nii töö kui ka hobi. Septembris otsustas ta oma hobi ja tööd veelgi edasi arendada ja alustas EELK Usuteaduse Instituudis kristliku kultuuriloo magistriõpinguid. Nüüd tuleb tal lisaks iga kuu aja tagant oma teadmistest Tallinnas aru anda. ?Puutun palju kirikuõpetajatega kokku ja tundsin, et tahan end selles valdkonnas täiendada,? põhjendas hakkaja naine.

FIE Maire Sala matusekontor Ööviiul on pakkunud matuseteenuseid Viljandis ja Karksi-Nuia ümbruses varsti juba kümme aastat. Ta hooldab kalmistuvahtide abiga viit surnuaeda Karksi ja Halliste vallas.

Lisaks korraldab daam kalmistutöötajatele õppepäevi, pildistab hobi korras Eesti surnuaedade väravaid ja kabeleid ning rändab selleteemalise fotonäitusega. Kalmistute teema on talle nii südamelähedane, et paari aasta eest kirjutas ta mõne kuuga valmis mahuka kalmistukultuurist kõneleva raamatu.

Raske algus. Mõte kodukohas matuseteenuseid pakkuda tekkis pärast töötuna veedetud aastat. Juhtus nii, et oma 50. sünnipäeva paiku abiellus naine uuesti oma endise abikaasaga, kellega esimesest kooselust kaks ühist last, ning kolis tagasi Karksi-Nuia, kust vahepeal 13 aastat eemal oli olnud.

Naine tegutses aktiivselt kohalikus aiandus- ja mesindusseltsis ning selle tiiva all ta matusekontoriga alustaski. ?Mõte tekkis meil seal ühiselt, mina tegin asja teoks,? ütleb ta. Pärast aastapikkust tegutsemist läbis matusekorraldaja tööhõiveameti koolituse, vormistas end FIEks ning taotles kümne tuhande krooni suurust stardikapitali. Nüüdseks on ta valitud ka Karksi vallavolikogusse.

Esimesed aastad olid rasked, vahel sai kuus korraldada vaid kaks matust. Ometi oli algajal ettevõtjal tunne, et kord alustatut ei saa niisama lihtsalt pooleli jätta. Pärast seda, kui aiandus- ja mesindusselts määras matusekorraldajale üle jõu käiva rendi, otsustas Maire oma ettevõtmise koju üle kolida. Naise sõnutsi tegi alustamise eriti raskeks see, et väikeses kohas tekib kergesti kadedus ning alati on neid, kes püüavad tegutsejale kaikaid kodarasse loopida. ?Vahepeal on olnud ka raskeid aastaid, aga kokkuvõttes olen kasumis,? ütles naine.

Ajapikku tuli kliente juurde ning Maire hakkas vahendamise asemel rohkem ise tegema. Ta käis lillekoolis, et vajadusel ise pärjad valmis teha, ning alustas matusekõnede pidamisega. Nüüdseks on ta nii hinnatud kõneleja, et tihti kutsutakse teda ka siis kõnet pidama, kui matused ise on mujalt tellitud. Maire on kõnelemas käinud teises Eesti otsaski, ta ei taha mitte kellelegi ära ütelda.

Mingit võõristust surnute vastu naine ei tunne. Sellele, et otse koduõues külmkambris surnukehad seisavad, ta eriti ei mõtlegi. Algusaastatel ta surnukehade riietamist enda kanda ei võtnud, kuid nüüd riietab, ajab habet ja vajadusel meigib.

Amet kogu eluks. Vahel on matusekontoril nii palju tööd, et juhataja vajub rampväsinult voodisse alles kell pool kaks öösel. Et kell viis uuesti ärgata ning hakata järgmise päeva matusekõnesid ette valmistama. Isegi oma pidulikul pensionile saatmise õhtul tänavu kevadel tuli Mairel tervisenapsist loobuda ning sõita hilisõhtul surnukeha järele.

On olnud päevi, kui pärast paari-kolme unetundi tuleb käia kolmel matusel. ?Siis mõtlen, et pole viga ? see päev saab ju juba täna õhtusse,? räägib energiline naine. Vahel tunneb ta pärast leinajatega suhtlemist raskust, kuid rusuv tunne kaob koduaias lillede keskel. Kosutab teadmine, et tema tööst on inimestele abi olnud. ?Tahan ikka südamega teha,? ütleb ta.

Ettevõtjana läbilöömine pole alati kerge. ?Vahel pole kotis kümmet kroonigi, aga tean täpselt, et homme on ja ülehomme saan nii palju, et auto liising ära maksta. See vahel painab, kasvõi öösel üles ärgates sorteerin kogu aeg oma arveid,? tunnistab naine. Maire leiab, et üheks tema edu saladuseks on põhjalikkus ? ta tunneb oma ala ja oskab igale küsimusele vastata. Nii on tema vastu tekkinud usaldus.

Ajapikku on Maire ettevõtmisest saanud perefirma, sest abikaasa Jaak otsustas jätta endise töö ning hakata naise firmas kalmistuvahiks. Jagada saab muidki töid, näiteks surnukehade külmkambrisse sõidutamist. Matustele sõites istub Maire aga ise rooli, mantel seljas, elegantne kübar peas ja surnukirst bussi tagumises otsas. Vahel teeb selline olukord naisele endalegi nalja.

Kõik see toob tahes-tahtmata meelde populaarse telesarja ?Mulla all?, mille Eesti versiooni saaks ehk vändata Maire elu põhjal. Daam vaatas seriaali hea meelega, kuid kahjuks oli ta hilisõhtuti juba nii väsinud, et jäi tihti enne lõputiitreid teleri ette tukkuma.

Maire teab, et on leidnud ameti kogu eluks.