Argielu keset surma

FIE Maire Sala matusekontor Ööviiul on pakkunud matuseteenuseid Viljandis ja Karksi-Nuia ümbruses varsti juba kümme aastat. Ta hooldab kalmistuvahtide abiga viit surnuaeda Karksi ja Halliste vallas.

Lisaks korraldab daam kalmistutöötajatele õppepäevi, pildistab hobi korras Eesti surnuaedade väravaid ja kabeleid ning rändab selleteemalise fotonäitusega. Kalmistute teema on talle nii südamelähedane, et paari aasta eest kirjutas ta mõne kuuga valmis mahuka kalmistukultuurist kõneleva raamatu.

Raske algus. Mõte kodukohas matuseteenuseid pakkuda tekkis pärast töötuna veedetud aastat. Juhtus nii, et oma 50. sünnipäeva paiku abiellus naine uuesti oma endise abikaasaga, kellega esimesest kooselust kaks ühist last, ning kolis tagasi Karksi-Nuia, kust vahepeal 13 aastat eemal oli olnud.

Naine tegutses aktiivselt kohalikus aiandus- ja mesindusseltsis ning selle tiiva all ta matusekontoriga alustaski. ?Mõte tekkis meil seal ühiselt, mina tegin asja teoks,? ütleb ta. Pärast aastapikkust tegutsemist läbis matusekorraldaja tööhõiveameti koolituse, vormistas end FIEks ning taotles kümne tuhande krooni suurust stardikapitali. Nüüdseks on ta valitud ka Karksi vallavolikogusse.

Esimesed aastad olid rasked, vahel sai kuus korraldada vaid kaks matust. Ometi oli algajal ettevõtjal tunne, et kord alustatut ei saa niisama lihtsalt pooleli jätta. Pärast seda, kui aiandus- ja mesindusselts määras matusekorraldajale üle jõu käiva rendi, otsustas Maire oma ettevõtmise koju üle kolida. Naise sõnutsi tegi alustamise eriti raskeks see, et väikeses kohas tekib kergesti kadedus ning alati on neid, kes püüavad tegutsejale kaikaid kodarasse loopida. ?Vahepeal on olnud ka raskeid aastaid, aga kokkuvõttes olen kasumis,? ütles naine.

Ajapikku tuli kliente juurde ning Maire hakkas vahendamise asemel rohkem ise tegema. Ta käis lillekoolis, et vajadusel ise pärjad valmis teha, ning alustas matusekõnede pidamisega. Nüüdseks on ta nii hinnatud kõneleja, et tihti kutsutakse teda ka siis kõnet pidama, kui matused ise on mujalt tellitud. Maire on kõnelemas käinud teises Eesti otsaski, ta ei taha mitte kellelegi ära ütelda.

Mingit võõristust surnute vastu naine ei tunne. Sellele, et otse koduõues külmkambris surnukehad seisavad, ta eriti ei mõtlegi. Algusaastatel ta surnukehade riietamist enda kanda ei võtnud, kuid nüüd riietab, ajab habet ja vajadusel meigib.

Amet kogu eluks. Vahel on matusekontoril nii palju tööd, et juhataja vajub rampväsinult voodisse alles kell pool kaks öösel. Et kell viis uuesti ärgata ning hakata järgmise päeva matusekõnesid ette valmistama. Isegi oma pidulikul pensionile saatmise õhtul tänavu kevadel tuli Mairel tervisenapsist loobuda ning sõita hilisõhtul surnukeha järele.