Seadustatud demokraatiatus

Kohalike omavalitsuste volikogude valimistest jääb sisimas kripeldama see, et avalik võim ei suutnud otsustavalt tegutseda olukorras, kus eksisteeris tugev kahtlus, et poliitilise reklaami keelu ajal leidis suuremate omavalitsuste avalikus ruumis aset massiline kahe suurpartei kampaania. Mõistmaks, miks see nii juhtus, tuleb heita põgus pilk õiguskaitseorganite poolt läbi viidud menetlusele.

Käsitledes Igor Gräzini kaebust, asus riigikohus seisukohale, et tulenevalt kehtivast ­õigusest ei ole üksikisikul subjektiivset õigust demokraatlikele valimistele ? seega ei eksisteeri ka vastavat kaebeõigust. Loomulikult ei saanud kohus jätta muljet, et üleüldse puuduks võimalus valimiste demokraatlikkust kahtluse alla seada. Seetõttu visati pall vabariigi valimiskomisjonile, öeldes kõrvalmärkuse korras, et õigus tunnistada valimistulemused kehtetuks on just viimasel, kui ilmneb, et seaduserikkumine mõjutas või võis hääletamistulemusi oluliselt mõjutada. Vabariigi valimiskomisjon väidab aga oma 26. oktoobri otsuses, et tema käed valimistulemuste tühistamise otsustamise osas on väärteomenetluse lõpuni seotud. Teatavasti oli selleks ajaks politsei tõepoolest algatanud uurimise selgitamaks, kas eelosundatud kampaania sisaldas seadusele mittevastava reklaami elemente või mitte.

Samas võib valimiskomisjoni käte seotust vaadata ka teisest küljest: nimelt ütleb seadus, et komisjoni õigus valimistulemusi tühistada on teostatav kuni kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete registreerimiseni. Seega on komisjon seotud kahe ajalise piiranguga: otsust ei saa teha enne, kui on selgunud väärteomenetluse tulemused, kuid samas ka mitte hiljem, kui toimub volikogu liikmete registreerimine.

Siinkohal tuleb mängu kohalike omavalitsuste valimiskomisjonide roll. Seaduse kohaselt võivad need volikogu liikmed registreerida, kui vabariigi valimiskomisjonile ja riigikohtule kaebuste esitamise tähtaeg on möödunud või kui nimetatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused. On tõsi, et 7. novembril ehk ajal, mil selleks seadusest tulenevad nõuded olid täidetud, registreeriti kooskõlas seadusega Tallinna valimiskomisjoni koosolekul Tallinna linnavolikogu liikmed.

Eelöeldu viitab absurdsele tõsiasjale. Fakt, et politsei alustas väärteomenetlust ega suutnud seda operatiivselt läbi viia muutis võimatuks vabariigi valimiskomisjonil oma järelevalvepädevusest tulenevate kohustuste teostamise. Komisjoni võimalus valimisi tühistada lõppes sõna otseses mõttes enne, kui see jõudis tekkida.

Väärteomenetluse tulemusena võib veel selguda, kas esines seaduserikkumine, ning kui, siis kellepoolne ja milline on rikkumise eest ette nähtav sanktsioon. Kuid see kõik on tühine kõrvu faktiga, et õigussüsteem ei näe enam ette võimalust, et just sedasama võimalikku seaduserikkumist ? isegi väärteomenetluses kinnitust leidnuna ? saaks käsitleda alusena valimistulemuste tühistamiseks. See on aga kaunis metsik järeldus, seda enam, et tundub olevat tõene.

Eeldusel, et nii riigikohus, vabariigi valimiskomisjon, Tallinna valimiskomisjon kui ka politsei on tegutsenud õiguspäraselt, on keeruline hoiduda järeldusest, et kirjeldatud õiguslik regulatsioon kujutab endast seadustatud demokraatiatust. Sellisel juhul ei ole meie ees aga mitte seaduste auk, vaid demokraatliku ühiskonna vundamendi hirmuäratavalt lai mõra.

Kahtlemata on ebademokraatlike protsesside vastu suunatavate ning efektiivselt toimivate õiguskaitsevahendite puudumine tunduvalt enam toimiva riigiaparaadi aluseid õõnestav nähtus, kui aeg-ajalt esile kerkivad ebademokraatlikud ilmingud ise.

Autor: Varro Vooglaid