Keeleseadus kui kaunistus tordi peal

Eesti on maa, kus eestlane tegelikult eesti keelega hakkama ei saa. Kui vene keelt ei oska, jääb palju arusaamatuks, tegemata või saavutamata.

Näiteks on paljud korteriühistud "venekeelsed" - juhatuse koosolekud peetakse vene keeles. Kui tahad kaasa rääkida, võta tõlk, palun väga, mis muidugi suhtlemise sujuvusele kaasa ei aita. Võib oletada, et kõik töötavad ühise huvi nimel, et üldjuhul naha üle kõrvade tõmbamist karta ei ole.

Hullem on aga ametiasutustes, kus on absoluutne nõue, et valdad vene keelt. Tegelikult ei ole see isegi eriti väär. Käest läheb asi ära siis, kui venekeelne isik piiritundeta suhtleb vene keeles, justnagu olekski see riigikeel. Kui ametnik tõrgub samas keeles suhtlemast või solvub üleoleva võõrkeelse käitumise peale, on oht suur, et ta kaotab oma koha. Olgu see Eesti Post, tolliamet, piirivalve või mis tahes Eesti riigiasutus. Kui ametnik ei räägi inglise, soome, saksa või muud võõrkeelt, pole hullu, klient võib hiljem naasta tõlgiga või siis, kui keelt valdav ametnik on kohal.

Eri keelte valdamine on lisaväärtus. Samuti on oma kultuuri ja keele säilitamine lisaväärtus ja soositav. Eri keeltesse ja kultuuridesse tuleb suhtuda respekti ja austusega. Mitte pugemisega. Aga mida me teeme? Võtame vastu keeleseaduse, mida ei täideta. Einoh, siiski, "kampaamole" peab eelnema "juuksur", ja enamasti järgitakse seda, aga kui ka eksitakse, pole patt suur. Ingliskeelseid nimetusi on nii palju, et pole mõtetki mõnda loetleda - võib ju alustada arvutikeelega - venekeelsetest rääkimata.

Nimed ja nimetused polegi kõige suurem häda. Suurim on suhtumine. Venekeelsetel ei tule tavaliselt mõttessegi viisakalt küsida, kas te räägite vene keelt, kohe hakatakse vene keeles kõnelema. Tean seda omast kogemusest. Kui ma siis eksitan jutustajat ja pakun eesti, inglise, saksa, soome, rootsi või prantsuse keelt, siis mõned saavad vihaseks, et mis kord see on - vene keelt ei räägita. Ei räägita jah. Üldjuhul saan aru, millest jutt, aga ebaviisakus ja üleolevus ajab karvad turri. Igast teisest keelekeskkonnast inimene küsib, kas räägin seda või teist keelt. Venekeelsetele inimestele on selline lähenemine võõras. Üldiselt saame ka siin mingisugusele ühisele keelele, aga eesti keel on tavaliselt see viimane alternatiiv, mida valitakse.

Keeleseadus on eesti keele kaitseks. Eestimaal. Vist on olemas keeleõpetuse programm, kusjuures venekeelsetel aladel peaks õpetus olema eriti intensiivne. Et venekeelne inimene saaks Eestimaal, kus riigikeel on eesti keel, suhtlemistasandil hakkama. Aga ei saa. Kas mäletate, kui hakkas siia tulema massiliselt soome turiste - venekeelsed kraamimüüjad õppisid otsekohe vajaliku soomekeelse sõnavara ära. Saab, kui tahab. Keeleseadus nagu ilustus tordi peal, ilma maitseta ja toiteväärtuseta.

Terves maailmas õpitakse vajalik hulk kohalikku keelt. Türklasest taksojuht Saksamaal räägib kindlasti niipalju saksa keelt, et saab klientidega suhelda. Kanadas, kus elasin päris mitu aastat, on ju tõeline rahvaste paabel. Kes mingil moel tahab laiemalt suhelda, õpib kindlasti inglise keele ära. Kodakondsuse saamiseks on keeleoskus vajalik.

Meil on vaja ajada selg sirgu, nõuda, mis on mõistlik, ja lõpetada iseenda ametnike mõnitamist. Keelteoskus on hea, ka venekeelsetele, kes elavad eestikeelsel alal.

Kui sellest areneb debatt, on hea. Kõige halvem, mis võib juhtuda, on "ei kommentaari".

Autor: Matti Klaar