Reklaamiseaduse arutelu on rahvasaadikutele suurepärane hetk, demonstreerimaks sügavat muret rahva vaimse ja füüsilise tervise pärast. Seetõttu tuleb kindlasti hulgaliselt diletantlikke, kuid emotsionaalseid parandusettepanekuid (alkoholi)reklaamipiiran-gute teemal. Kõiki teemasid ette näha on võimatu, sest poliitiku fantaasia on rikkalik. Rahvaesindajate reageering parandustele on samuti ettearvamatu, sest istub ju Riigikogus 101 tarka turundusspetsialisti.

Põnev on seegi, et hoolimata pidevast reklaamiseaduse kallal hammaste teritamisest ei ole seni määratletud poliitilise reklaami õiguslik staatus. Minule isiklikult on segane, kas selle kohta kehtib reklaamiseadus või mitte. Õiguskantsler on öelnud, et kehtib, tarbijakaitseamet on seisukohal, et ei kehti. Kui poliitiline reklaam ei ole seaduse mõistes reklaam, siis millised normid seda reguleerivad?

Eesti reklaamiseaduse peamine probleem on selle rakendamine. Järelvalve on kohmakas, ametnikud ebapädevad ja kahtlane reklaamikampaania ammu unustatud, kui järelevalvebürokraatia oma asjaajamisega ühele poole saab. Hilisem mõnekümne tuhande kroonine trahv ei heiduta ei kohukesetootjaid ega litsimajapidajaid.