Elektriseadmete käitlemine juurdub tootjate seas visalt

Kui nn uute seadmete ehk pärast 13.08.2005 turule toodud ja vastavalt märgistatud seadmete osas peab vastutuse selle konkreetse seadme eest võtma selle turule panija, siis praegu ja veel palju aastaid edasi kogutavate seadmete jäätmed ehk nn ajalooliste jäätmete käitluse kulu tuleb jagada turuosaliste vahel.

Uute seadmete müüjad peavad andma garantii kas kinnise pangakonto, kindlustuse või osaluse kaudu kollektiivses skeemis ehk tootjavastusorganisatsioonis, nende turule toodud seadmetest tekkinud jäätmete käitlemiseks, kui need jäätmeteks muutuvad. Kodumajapidamises tekkinud jäätmetele tuleb müüjatel tagada üldjuhul vastuvõtt tükk tüki vastu - seadet, näiteks pesumasinat, ostes on ostjal õigus müüjale tagasi anda vana sarnast funktsiooni täitev seade. Kui piisavas kauguses - Eestis on selleks 10 km müügikohast - ei ole tootjad ja müüjad korraldanud üldist romude kogumiskohta, siis peavad tootjad vastu võtma kõik sarnast funktsiooni täitva seadme jäätmed, mida nad ise müüvad.

Tootjad peaksid ühiselt korraldama piisava kogumisvõrgustiku, mis tagaks maksimaalselt 10 km nõude müügikohtadest, sest see vabastab vastuvõtukohustusest kauplused. Jäätmekäitluse põhimõtete kohaselt oleksid kõige sobivamad kogumiskohad omavalitsuse rajatud jäätmejaamad. Kui jäätmejaamade võrgustik lähiaastatel ei laiene, on selle tagajärg ülimalt fragmenteeritud ja enamikule tarbijatest arusaamatu jäätmete kogumise süsteem, sest paljude jäätmeliikidega ei saa pöörduda ühte kohta, vaid valdaja peab hakkama n-ö rändama mööda erinevate tootjate korraldatud vastuvõtupunkte.

Elektri- ja elektroonikaseadmete direktiivist tulenevalt tuleks Eestis koguda 2008. aasta lõpuks el-el-romusid 4 kg elaniku kohta, mis tähendaks ligi 5500 tonni aastas. Kuid kogumise määrast hoopis tõsisem väljakutse on kogutud el-el-romude nõuetekohane käitlemine koos kohustuslike taaskasutamise sihtarvude saavutamisega. Käitlusvõimsused on Eestis seni väiksed, kuna vastava teenuse järele pole olnud nõudlust.

Nüüd tekib kiiresti nõudlus, aga kindlasti on ka selles sektoris tugev konkurents teiste ELi liikmesriikide teenusepakkujatega, sest tootjatele, kes käitluse eest maksavad, ei ole kohustust el-el-romusid Eestis käidelda. Nii ongi märke, et vähemalt külmikuid ja kineskoobiga seadmeid hakatakse osaliselt käitlema teistes ELi riikides, sest seal on nõuetekohase käitluse teenus odavam. Nõuetekohane lammutusettevõte saab oma "tooraine" muidugi ka Eestisse tuua, kui täidab keskkonnanõudeid.

Käitlusnõuete osas on probleemsemad külmikud, sest neist tuleb eralda keskkonnaohtlikud gaasid nii jahutussüsteemist kui ka vanade mudelite nn valges isolatsioonis olevad gaasid.

Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt tekib tootjatele lisakulusid, mis tõenäoliselt tõstavad elektroonikaseadmete müügihinda. Kui suureks kogu el-el-romude käitlemise nõuetest tekkinud hinnatõus kujuneb, sõltub siiski tootjatest, sest tootjavastutus tähendabki seda, et tootjad vastutavad - ja maksavad, teisalt ka seda, et käitluse korralduse üle otsustavad - ja saavad vähendada kulusid - samuti tootjad.

Kuigi seaduse mõttes võib seda teha iga tootja (või maaletooja) iseseisvalt, on siiski ilmne, et just tootjate koostöö annab parima tulemuse. Nõuete täitmine vajab pingutust ja kõigi osapoolte, ka riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd.