Töövõtja võib pidada eset kinni tasu saamiseni

Võlaõigusseadusest tulenev kinnipidamisõigus vähendab töövõtja muret selle üle, kuidas kindlustada juba tehtud töö eest tasu saamine.

Kõik, mis liigub, kulub, ehk igaühel meist tuleb aeg ajalt viia mõni tarbeese parandusse. Ükskõik, kas selleks on auguliste tänavate läbimisest väsinud kingad või pärast Pariisis parkimist iluravi vajav sõiduk.

Teisel pool seisab ettevõtlus ehk terve rida ettevõtjaid, kelle majandustegevuseks on vastavalt tellija soovile asju parandada või valmistada uusi.

On üllatav, et paljud ettevõtjad ei tea võlaõigusseaduse alusel tekkivast kinnipidamisõigusest.

Nimelt on töövõtjal oma töövõtulepingust tulenevate nõuete, sealhulgas siis tasu nõude tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud.

Vallasasjad on kõik kehalised esemed, mis ei ole kinnisasjad ehk maatükid. Nõutav on, et konkreetne tellijale kuuluv vallasasi oleks töövõtja valdusesse sattunud töövõtu eesmärgil. Seega tekib pandiõigus ainult nendele asjadele, mille suhtes on töövõtja oma teenust osutanud - asjale, mille töövõtja on näiteks valmistanud, mida ta on parandanud või muutnud.

Asja väljaandmisest on õigus keelduda siis, kui töövõtja tasunõue on juba muutunud sissenõutavaks.

Seaduse kohaselt muutub tasunõue sissenõutavaks töö valmimisel. Kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks.

Lisaklauslina sätestab seadus, et tellija ei pea töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata. Siiski võivad kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused selle välistada.

Järelikult juhul, kui on kokku lepitud, et töö eest tuleb tasuda alles seitsme päeva jooksul pärast töö valmimist ja tasu maksmise kohta arve väljastamisest, siis ei või töövõtja oma tasunõudele viidates keelduda asja väljaandmisest kuni nimetatud tähtaja saabumiseni.

Seetõttu on pandiõiguse realiseerimiseks kindlasti oluline leppida tellijaga kohe kokku, et asi antakse üle pärast tasu maksmist.

Usaldusväärsete tellijate korral ei ole selliste garantiide kasutamine vajalik, kuid juhuslike klientide puhul oleks seesugune käitumine igati mõistlik abinõu.

Kui töövõtja ülesandeks on ehitada või remontida tellijale kuuluvat ehitist, kehtivad eraldi õiguskaitsevahendid.

Sellise objekti suhtes lepingu sõlminud töövõtjal on õigus nõuda töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks tellijale kuuluvale kinnisasjale (näiteks kinnistule, hoonestusõigusele või korteriomandile) hüpoteegi seadmist.

Võlaõigusseaduse kohta avaldatud kommentaarides on viidatud, et töövõtja nõue tagatise seadmiseks tekib põhimõtteliselt juba enne tööde lõpetamist ja seejärel juba vastavalt tehtud tööle langeva tasu suurusele.

Seetõttu tuleb näha töövõtja õiguses nõuda hüpoteegi seadmist mõningatel juhtudel ka ohtu võimalusele kasutada kinnistut vabalt näiteks tagatisena panga jaoks - seda näiteks eesmärgiga finantseerida kas või sedasama ehitust.

Kui töövõtja nõuab tasunõude tagamiseks kinnistule kinnistu väärtusest olulise osa moodustavas suuruses hüpoteegi seadmist, siis muutub kinnistu tagatisena mittearvestatavaks.

On õige, et tellija võib keelduda hüpoteegi sissekandmiseks nõusoleku andmisest. Samas, kui töövõtja pöördub vastava nõudega kohtusse, on kohtul võimalik hagi tagamise korras seada kinnistule märge, mis reserveerib järjekoha vastavale nõutavale hüpoteegile ja seeläbi ikkagi vähendab vastavalt kinnisasja väärtust tagatisena. Nendel põhjustel tuleks ehitustöövõtulepingut sõlmival tellijal leppida juba lepingus kokku, kas töövõtjal on üldse vastav õigus või välistatakse see poolte kokkuleppel.