23. november 2006 kell 22:00

Palun, emme, kingi mulle Tamagotchi

Reklaamid poevad sisse ustest-akendest. Lapsed on teadagi tänuväärne sihtgrupp, kes kriitikavabamalt kui muu auditoorium üha uute peibutiste õnge lähevad ning vanematelt üha uusi turulepaisatavaid lelusid nuiavad.

Loomulikult on laste kingihitte lugematult palju. Mõned neist kaovad jälgi jätmata, mõned aga leiavad heldinud meenutamist veel aastakümneid hiljem.

Kes ei mäletaks teletupse, psühhedeelilisi ufobeebisid Laa-Laa'd, Po'd ja Tinky Winkyt? Kui mitte poelettidelt, siis multikatest ikka.

Milline laps ei ihaleks täiskomplekti kogumiskaarte: et miski ei puuduks, peab kallikest muidugi pidevalt tuunima, et teistest mitte kehvem olla.

Paljudel piigadel seisavad kapi otsas pilvebaleriinid, poisijõnglastel tolmuvad kusagil hot-wheels'i autorajad ja kollektsioonid.

Vähe on neid tänapäeva lapsi, kes kõigest kommertslikust puutumata jäänud - küllap iga klutt, põnn ja kaak on kasvõi mõnda aega südames kandnud mõnda hittlelu, olgu siis Barbie't või Furbyt... Miks siiski ühed mängud-vidinad tunduvad ihaldusväärsemad kui teised?

Viimase kümmekonna aasta popimate kingihittide üle mõlgutavad mõtteid ühe perekonna suur vend (17) ja väikevend (10).

Surrogaatloomake Tamagotchi võitis 1.-5. klassi laste südamed kümmekond aastat tagasi. Mängiti ka tunni ajal: hoolealust ei tohtinud ju tähelepanuta jätta.

Poiste emale meenuvad juhtumid, mil lapse klassikaaslaste Tamagotchid keset tundi haukuma või näuguma hakkasid, pissile tahtsid vms. Tamagotchit saab võrrelda pisikese algelise puuriloomaga, kes ju ka elab väga piiratud territooriumil, sööb ja kakib ning vajab minimaalselt hoolt nagu hamster, kilpkonn, miks mitte madu.

Surrogaatloomaga tuli suhelda nelja nupu abil. Sõnu ei olnud, ainult piltmenüü. Ööseks tuli loomake magama panna, päeval regulaarselt süüa anda, pissitada, lõbustada. Kui vajadused olid täidetud, oli elukas rõõmus ja elas kaua. Kui temaga ei tegeldud, muutus ta rahulolematuks ja haigestus.

Temaga sai mängida paari-kolme mängu, keerulisematel variantidel ka lausa paarikümmet. Mõnes kallimas ja peenemas Tamagotchis sai valida kuni viiekümne looma vahel (korraga tegutses siiski üks, lapse valitud elukas). Buum kestis ühes klassis umbes aasta.

Suur vend mäletab Tama-gotchist järgmist: "Üks lahedamaid elektroonilisi vidinaid, mis kunagi tehtud. Siis polnud mobiiltelefone, ja miski asi peab ju ikka tunnis närvidele käima! Võrreldes tänapäevaste moeröögatustega oli hind hästi odav, algas viiekümnest kroonist." Suurel vennal endal oli dinosaurus (hästi armas, toonitab omanik heldinult). Teistel tema klassi lastel olid valdavalt kassid-koerad.

Aastaid hiljem meenuvad loomapidamissaagast rääkides peamiselt "pidamistingimused" ja pidev elektrooniline toitmine: "Ta tegi vähe: jalutas ekraanil ringi, see ei olnud nagu otseselt "puuris", pigem koridoris. Nõmedamad olid sellised, kus oli näha ainult nägu, mis pilgutas silmi - see ei olnud väga huvitav. Minu oma jalutas justkui mööda koridori edasi-tagasi, ja hakkas piiksuma, kui ta rahul ei olnud. Seda võis juhtuda kolmel põhjusel: kui tal oli igav, kõht tühi või.. kui tuba oli väga täis kakatud. Kui dino haigeks jäi, tuli menüüst valida. et teed talle süsti, ja siis oli korras. Kui süst hiljaks jäi, võis ta muidugi ka ära surra."

Kui elukas suri, tuli teha keeruline aeganõudev taaskäivitus.

Spinnerid on keerukad osadest kokkupandavad võitlusvurrid, mis mõeldud keerlema kuni viis minutit.

Nende turustamiseks tehti enne multikas, kus tegelased päästavad maailma, kuna üks kuri tahab seda üle võtta. Hind algas 140-150 kroonist, sihtgrupiks põhiliselt 1.-3. klassi lapsed.

Mängu idee on selles, et võistlevad spinnerid tõmmatakse korraga keerlema. Eesmärgiks on oma spinneriga teise oma minema nügida. Üks spinner võib teise tükkideks lõhkuda, aga neid saab pärast uuesti kokku panna. Juurde saab osta kõiksugu tagavara- ja täiendusosi, mis muudavad vurri kõvemaks, panevad ta kauem pöörlema, raudu, mis vastase spinnerit tõhusamalt lõhuvad jne. Ja selleks, et lapsel oleks võimalik oma mänguasjaga samastuda, peitub vurri keskel selle hingepilt...

Kolmandas klassis oli kõigil väikevenna klassikaaslastel vähemalt üks spinner. Neid tassiti vaatamata keelule kooli kaasa. Et suure hooga kihutavad võitlusvurrid mööblit ei lõhuks või näiteks aknasse ei lendaks, soovitasid mõned lapsevanemad neid käivitada vanni kohal. Seegi buum kestis umbes aasta.

Suure venna kommentaar: "Spinnerid olid küll väga üles haibitud, aga vurrina ei kõlvanud tegelikult kuhugi. Leidsin kapi alt vana primitiivse vurri, odava - viiekroonise. See pöörles kauem igasugusest spinnerist."

Sellal, kui poisid mingi järjekordse sõjakamat laadi ettevõtmisega tegelevad, kammivad-riietavad tüdrukud vahetundidel ajast aega mõnd armast olevust.

Klassikaline Barbie, pikaksvenitatud siluetiga mannekeen-nukk, millele uhkeid tualette osta/õmmelda, asendus sujuvalt värviliselakaliste ponihobustega.

Viimase moeröögatusena väärivad märkimist hiiglasliku pea ja pisikese kehaga Bratz-nukud, mis Barbie'dest tänapäevasemad ja cool'imad, põhimõte aga ikka sama: neile saab ägedaid soenguid teha ning hulgaliselt rõivaid ja muid aksessuaare osta.

Erinevalt poiste relvadest-turvistest-kaartidest-masinatest, mida ise valmistada pole võimalik, saavad tüdrukute emad ja osavamad neidised kõhna rahakotti nobeda näputööga kompenseerida: unelmakleidid on "nagu päris".

Multika abil turustatud kallid ja pealtnäha hingetud mänguasjad, millega saab võidelda ja võistelda.

Multifilmi peategelaseks on Yamato, kes püüab päästa maailma hirmsa hävitajakassi käest. Suurte hirmuäratavate turvistike sees peituvad aga poisikeste kujud, kellega lapsed samastuda saavad.

Turustuspõhimõte: ei piisa ühest komplektist, tuleb osta mitu B-Damani (ja võimalikult palju!), sest igal neist on omad eelised, üks ei asenda teist.

Lisaks pakutakse mitmesuguseid võitlusareene osavusmängude jaoks. Nagu paljude samalaadsete lelude puhul, reklaamitakse ka sellega tegelemist spordina.

Kõnesolev kingihitt õnnestus välja lunida või oma taskuraha eest osta umbes pooltel väikevenna neljanda klassi kaaslastest; buum kestis umbes aasta.

Ajast aega on eriti poisslapsi köitnud kõiksugu kaardimängud. Kogumiskaartidena on mitu põlvkonda ihalenud kossukaarte, mida sai osta spordi- ja ka mänguasjapoodidest.

Mängu- ja kogumiskaartidest tõusetuvad teistest mäejagu kõrgemale Magicu-kaardid. Tegemist on keeruka strateegiamänguga, mida ei turustata sama agressiivsete põhimõtetega kui eelnimetatuid ning mis võib edukalt asendada arvutimänge. Piltlikult väljendudes võimaldab nimetatud mäng luua virtuaalse reaalsuse ka elutoavaibal. Magicu-kaardid rajasid teed kõigile teistele: nad jõudsid maailmaturule juba tosin aastat tagasi ja olid Eestiski esimesed.

Kingihittidena kvalifitseeruvad nad mõistagi pühendunud mängijate hulgas - kõnesoleva kaardimängu iseärasuseks on asjaolu, et see pakub pinget väga erinevatele vanuserühmadele ning need poisid, kes sellesse põhjalikumalt süüvima juhtuvad, jäävad seda mängima ka keskkoolis ja täiskasvanunagi, käies üle-eestilistel võistlustel ja kaugemalgi.

Siiski põetakse nii algklassides kui keskastmes aeg-ajalt lühiajalisi Magicu-buume, mistõttu lapsevanemad ja klassikaaslased enne sünnipäevi ja jõule Megagame'i poeketti paremaid spetsiaalkaarte või deck'e ostma saadetakse.

Üks lihtsakoelisemaid strateegilisi kaardimänge on Yu-Gi-Oh, milles samuti turniire korraldatakse ja paremaid palu omavahel ostetakse-müüakse-vahetatakse, reegleid on aga vähem ja kaardid kaugelt kallimad. See on kõigiti kommertslik mäng - esikohal ei ole nutikuse arendamine, vaid pigem kaaslaste ületrumpamine. Mida rohkem raha kulutada, seda paremini mäng õnnestub. Paari poest ostetud pakiga ei õnnestu naljalt hakkama saada: et vastaseid korralikult lüüa, tuleb osta hirmkalleid boostereid ja panna kümnetest pakkidest kokku endale sobiv deck.

Multika peategelane on ebatavaline laps, kelles elab iidse vaarao hing. Mängu (nagu multikagi) idee on üllas maailma päästmine kollide käest. Väikevenna tutvusringkonnas, 11-12aastaste hulgas on Yugid oma võlu tänaseks minetanud, ehkki paari aasta eest tegeles sellega terve klass. Buum kestiski väikeste vahedega umbkaudu kaks aastat.

Kõigi kaubandusmultikate esiisa (poiste mäletamist mööda ligi kümne aasta tagune) ärgitas väikesi vaatajaid koguma võimalikult palju kaarte. Viimaseid võis leida ka krõpsupakkidest, mis andis veel-mitte-alustanutele hea tõuke asjaga tegelemiseks: paar pakki krõpse, ja lapsele tundus, et kollektsioonile on alus pandud. Mängu ja multika hüüdlause oli küllaltki küüniline: otsi nad kõik üles! Mis tähendas lapsele rändamist mööda muinasjutumaad, emmele-issile aga lõputut kondamist mööda mänguasjapoode ja lehekioskeid, rahakott näpu vahel (või puuga seljas).

Enne kui turule paisati kallid kaardimängud, tehti eelturustust odavamate vidinate näol, mida lapsed krõpsupakkidest leidsid ja millega lihtsaid osavusmänge mängisid. Tasod, vastavate tegelaste piltidega ümmargused papist või metallist seibikesed, mida tuli torniks laduda ja ümber paisata, eelnesid nii Yu-Gi-Oh' kui Pokémoni-buumile.

Autor: Marike Tammet

Hetkel kuum