Toomas Hendrik Ilvese kondiproov

USA 43. presidendi Eestis käigu kogu tähendus ei pruugi meile avaneda otsekohe. Visiidieelne ja -järgne ametlik retoorika rõhutas külaskäigu ajaloolisust, nägi selles kinnitust kahe riigi headele liitlassuhetele, tunnustust Eesti eduloole.

Suured asjad sündisid siiski Riias NATO tippkohtumisel. Seal peeti nõu, vahetati vastastikku teavet, lepiti kokku. 57-aastane NATO seisab teelahkmel, tõsiste valikute ees, kuidas olla, mismoodi edasi minna. Organisatsioonisisesed ümberkorraldused on vältimatud, et koostöövõime püsiks. Mitmes liikmesriigis häirivad liitlaskohustuste täitmist oma mätta otsast langetatavad sisepoliitilised otsused.

George Bushi põige Tallinnasse jäi kaalukuselt Riiale alla. Sellegipoolest oleks vale pidada läbirääkimisi Kadriorus ja Toompeal pelgaks vormitäitmiseks. Puudutatud teemade ring oli lai. Rõõmu jagus vastuvõtjatele kiidusõnade ja toetuslubaduste eest. Aga nägi George Bushki, et tema pikaajalise unistuse täitumine on võimalik. Purustatud türannia rusude vahele külvatud demokraatiaseemned on meil tõepoolest kasvama läinud.

Vähem kui nädal enne Ameerika presidendi saabumist käis Eesti president Tbilisis ja ajas seal pikalt juttu Gruusia presidendi ja ta lähikondlastega. Tegemist ei olnud juhtuste kokkulangemisega. Ilvese kiirvisiidi taustal muutub palju arusaadavamaks viimastel päevadel korduvalt toonitatud Ameerika ja Eesti ühishuvi uute demokraatiate toetamisel.

Nii võiksid teisipäevaste kohtumiste üheks nähtavaks tulemiks olla Eesti asjatundjate sagenevad sõidud Gruusiasse või Ukrainasse või Moldovasse. Ja koolitusvõimaluste märgatav avardumine Eestis sealsetele inimestele. USA toetusel ja koostöös.

Teisestki vinklist annab asja vaadata. George Bush on tänavu mitu korda järjest kohtunud Vladimir Putiniga. Kui Baltimaad pälvisid nende kahe mehe kõnelustes tähelepanu, siis vaid riivamisi. Liiga ilus oleks oletada, et Bush tõi Putinilt Tallinnasse ja/või Riiga sõnumi.

Aga, aga. Washington ei ole juba mõnda aega rahul oma senise Venemaa-poliitikaga. Kas see tähendab, et Ameerika-Vene suhetes hakkab midagi olulist muutuma? Või piisab jänkidele, et Moskva suunal näidatakse üles senisest suuremat kõhklust ja hoitakse profiil varasemast madalamal? Arvatavasti on Ilves täna targem kui mõne päeva eest.

Pressikonverentsil Eesti Panga saalis andsid mõlemad presidendid mõista, et uute konfliktikollete tekkimine endise N.Liidu territooriumile ei ole kellegi huvides. Keevalistele grusiinlastele on mõnda aega pähe taotud. Taga-Kaukaasia demokratiseerimine peab toimuma rahumeelselt - ei mingit setsessionistlike piirkondade tagasivõtmist relvadega. Ilves tuletas taas meelde: Venemaale on palju "kasulikum", kui ta lähinaabriteks on stabiilsed demokraatiad. Teisi sõnu. Washington ei mõista Moskva tülinorimist Balti riikidega.

Ent tuleme loo alguse juurde tagasi. "Kogu tõe" 2006. aasta 28. novembri kõnelustest saame - kui saame - teada kunagi hiljem. Mismoodi need asja tegelikult käivad, mida tipp-poliitikud omavahel räägivad ja ei räägi, kes, kus ja kuidas langetasid lõplikud otsused näiteks Vene sõjaväe Eestist väljaviimiseks ja Balti riikide NATO-sse sissesaamiseks - sellele kõigele heitsid valgust alles ameeriklased Strobe Talbott ja Ronald Asmus oma mälestustes. Seni peab meid aitama deduktsioonimeetod. Või kui näeme tagajärge, oletame, kust on pärit selle põhjus.

Järgmise aasta suvel lõpevad Läti presidendi Vaira Vike-Freiberga presidendiaastad. Meie regiooni rahvusvahelise eestkõneleja rollis on paljud - ja kaugeltki mitte ainult eestlased - näinud Toomas Hendrik Ilvest. USA presidendi Tallinnas käik oli tema kondiproov.

Esmamuljel sai ta hakkama. Muide, NATO tippkohtumisele pühendatud konverentsil oli meie president 29. novembril Riias peakõnelejaid. Ja Lätist sõitis Ilves töövisiidile NATOsse mittekuuluvasse Rootsi.

Autor: Enn Soosaar