Käes on valede otsuste aeg

Kool jätab õpilasele väga vähe võimalusi valede valikute tegemiseks. Tüüpülesannetel on tüüpvastused. Mida enam sellise süsteemiga harjuda, seda raskem on edukalt ellu astuda. Nii lastel kui ka lapsevanematel.

On lausa hirmus, kui paljude küsimustega gümnaasiumilõpetajat pommitatakse: kuhu, miks, mida ja millal. Nagu peaks kõik need vastused valmis olema. 12 aastat pole keegi sinu tegemiste vastu huvi tundnud ja järsku teavad kõik, mis on kõige õigem otsus. Mina tahan aga pärast keskkooli lõppu teha mõnda aega ainult valesid otsuseid.

Sama palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid peresid. Samas olen rohkem kui tavaliselt märganud, et vanemad ei usu oma võsukestesse ja sisendavad ka neisse ebakindlust. Kui paljudel oleks tegelikkuses potentsiaali minna välismaale õppima, alustada kohe oma firmaga või valida "turvalise" eriala asemel "õige" eriala.

Kas Eesti ülikool on tõesti ainuõige vastus? Miks arvavad inimesed, et välismaale õppima minek on riskantsem kui kodumaale jäämine? Selge see, et kui rahalised võimalused täielikult puuduvad, jääb reis ära.

Samas on sageli võimalik otsida sponsoreid, taotleda stipendiumi ja kooli kõrvalt ka töötada. Paljud mu tuttavad tahaksid spetsiaalselt ennast proovile panna ja riskida - kas tuleb välja, kas peab vastu. Kui kõik välismaal viltu läheb, siis sugulased tagasisõidu piletiraha ikka leiavad.

Risk ja teadmatus ei pruugi alati olla vale valik. Mina tahaks kohe pärast keskkooli lõppu riskida. Ettevaatliku koolisüsteemi loodud turvavõrk vajab katsetamist ning osa katseid lihtsalt peab ebaõnnestuma.

Ilma ebaõnnestumisteta me ei õpi ja õppimata me ka ei arene.

Äripäeva lugeja on tõenäoliselt juba riskinud või vähemalt plaanib riskida, aga on palju neid, kes vajaksid julgustust. Millal siis veel teha valesid otsuseid ja hankida ehk ka valusaid (?) kogemusi kui mitte praegu - enne pangalaene ja perekohustusi.

Autor: Ellen Murula