Majandus tugineb haridusel

Eestil on seljataga 15. aastat edukaid majandusreforme ja kiiret arengut. Meie õnneks oleme majanduspoliitikas suutnud pidevalt areneda ja õppida teiste, mitte iseenda vigadest. Viimase paari aastaga on majanduspoliitikas tekkinud seisak, peaministril ja valitsusel puuduvad riiki edasiviivad ideed. Meil läheb küll jätkuvalt hästi, kuid sama vedur meid 6-8% majanduskasvu tasemel enam üle paari-kolme aasta vedada ei suuda. Ohud juba terendavad silmapiiril - tööjõudu pole, eksport ei kasva piisavalt, ühiskonna võlg välismaailmale kasvab, rahvastik vananeb Euroopas kõige kiiremini.

Kiire euroga liitumine 2007-2008. aastal oleks andnud meile veidi pikemat aega arutleda Eesti majanduspoliitika tulevikustsenaariumite üle. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon loobus liiga kergekäeliselt eurotsooniga kiirest liitumisest, nüüd on see teadmata ajaks edasi lükkunud. Ebamäärasus on hakanud meie rahanduspoliitilist usaldusväärsust kahandama. Rahvusvahelised hinnangud, mis senini on Eesti majandus- ja rahanduspoliitika osas olnud suurepärased, on hakanud muutuma. Eesti ei suuda euroga liituda, Eesti natsionaliseerib raudteed, Eestis lokkab korruptsioon, Reformierakonna ja Keskerakonna vasakpoolsel koalitsioonil puuduvad ideed riigi arengust - need on vaid mõned lähenemised maailma ja Euroopa juhtivates ajalehtedes meil toimuva kohta. Viimane The Economist ütles otse - Ansipi valitsuses lokkab ohjeldamatu korruptsioon. Nii edasi ei saa.

Eesti senine edumudel on ennast ammendanud. On suur oht, et senise majanduspoliitilise lähenemisega jätkates jookseb meie areng ja seega ka meie kõigi heaolu 50-60% tasemel Euroopa keskmisest kinni. Mida aga sisuliselt ühiskonnale tähendab tiksumine tänasel tasemel. Tööjõu väljavoolu ja kasvavaid võlgu rahvastiku vananemise valguses. Pole just meeldiv perspektiiv. Vaja on muutusi. Jätkuvalt tuleb hoida küll maksud madalad ja riigieelarve tasakaalus - see on hea, kuid mitte küllaldane tagamaks kiire majanduskasvu ning heaolu tõusu jätkumist.