Iroonia

Siit jõuame olelusvõitluse iroonia juurde, ehk kuidas loomale, kaasa arvatud inimesele, saab halba teha sellega, mida ta ihaldab. Hiir näksib juustutükki ja kala lutsutab ussijuppi, kuna need on toiduga äravahetamiseni sarnased. Loomakeste vabanduseks on võõras õelus, mis on juustu asetanud lõksu päästikule, või siis nad lihtsalt ei tea, et ussikese ebaloomulik kuju meenutab kahtlaselt konksu.

Inimesel taolised vabandused puuduvad. Ei hakka siinkohal kordama alkoholi, hasartmängude või apluse ebavajalikkust ellujäämisel. Palju huvitavam on meie suhe televisiooni. Suur hulk inimesi tunneb, et nad ei peaks nii palju telerit vaatama. Ometi kaob kehast viimanegi jaks, kui nad peaksid teledieeti üritama. Mõne arvutuse järgi loovutame sellele altarile oma elust üheksa aastat. Sellest paar aastat on sisustatud puhtalt reklaamide "nautimisega".

Televiisori päikese kumas möödub tervelt pool inimeste vabast ajast. Teadlased ei usu, et tegemist oleks vaba valikuga, sest isegi kui osa saateid pakub meelehead ja aitab päeva stressist vintsutatud meeltele leida alternatiivset tegevust, kogevad paljud televiisori välja lülitumise järel keha täitva värskuse asemel tühjuse ja passiivsuse tunnet. Nagu oleks vahepeal keegi keha energiast tühjaks imenud. Raamatut lugedes nii ei juhtu. Üllatavalt tuleb hea tunne tagasi, kui teler uuesti sisse lülitada.

Ühe selgitusena sobib siia 80 aastat tagasi Ivan Pavlovi kirjeldatud reaktsioon, mille puhul loom pöördub visuaalses ja helilises pildis aset leidvate ootamatute ja uudsete muutumiste suunas. See on seotud vajadusega eristada võimalikku ohtu ümbritseva looduse seast. Muudatuse peale keskendab aju kogu oma tähelepanu antud suunale, samal ajal lõdvestades keha liikumatuks. Linnastunud looma peamiseks pidevalt liikuvat "loodust" pakkuvaks objektiks on kodune teleekraan. Olgu öeldud, et saadete sisul puudub roll - oluline on ainult vorm!

"Ega ma ei vaata midagi, tahan ainult televiisori ees istuda," kostab aeg-ajalt iga kodu sohvalt puruväsinud pereliikme suust. Tänu televiisorile saab ta oma keha lõdvaks lasta. Ja see on hea. Aga samal ajal käib ajus vilgas tegevus ja puhkus on vaid näiline. Aju püüab ennast kaitsta ainevahetust ümber korraldades ja keskendumisperioode lühendades. Ainevahetuse muutus seletab, miks esinevad kroonilistel telerivaatajatel elektrikatkestuse ajal võõrutusnähud, mis on äravahetamiseni sarnased narkomaanide omadega - tegevusse on ju kaasatud samad aju tööd koordineerivad neuromediaatorid.

Päeva lõpu traditsioonilise lõdvestajana võib telerivaatamise tagajärjel keskendumisvõime püsivalt langeda, mõjutades omakorda päevaste tegevuste tulemuslikkust. Muu hulgas on registreeritud langust leidlikkuses ja probleemide lahendamise võimes, püsivuses, kannatlikkuses ja tööaja efektiivses kasutuses. See kõik suurendab omakorda stressi, mille leevendajana kumab kodune sinine tuluke üha pikemaid tunde. Iroonia seisneb selles, et selle teadmisega ei ole võimalik midagi peale hakata.

Autor: Kristjan Port