Ehitiste energiasäästlikkus on meie endi kätes

Kui jätta vaatluse alt välja kinnisvaraspekulandid, kelle eesmärk on kinnisvara lühiajalise hoidmise järel võimalikult suure vaheltkasuga edasi müüa, siis oma kodu soetamisel tehtava otsuse mõjuulatus on ju hinnatav enamasti aastakümnetega.

Seetõttu on ilmselgelt lühinägelik ostu sobivuse hindamisel lähtuda peamiselt sisekujunduse julgest värvilahendusest või aiapäkapikkude originaalsest paigutusest.

Kindlasti on kinnisvaraobjekti kõige püsivam omadus tema asukoht. Teisel kohal on aga hoone konstruktsioonilised omadused, nagu kasutatud ehitusmaterjalid, nende sidumise tehniline lahendus ja ehitustööde kvaliteet.

Kõige salakavalamad on probleemid hoonete soojuspidavusega. Kogemused on näidanud, et ka õigete materjalide ja õigete tehniliste lahenduste korral võib madal tööde teostamise kvaliteet hilisemad kulutused hoone kasutusel mitmekordistada. Väga nukker on teostada mõõtmisi objektidel, kus visuaalselt on kõik väga ilus ja viimistluse kvaliteet on hea, kuid termokaamera näitab läbi piirete tuppa tungivat külma või seina sees tuhisevat tuult.

Selliste objektide omanikud seisavad keeruliste valikute ees: kas kallihinnalist viimistlust hävitades probleemsed kohad uuesti lahti võtta ja korrastada või leppida olukorraga ning maksta aastakümneid hoone kasutamisel kõrgemaid küttekulusid. Tõtt-öelda kehvakesed valikud mõlemad.

Probleemide kõrvaldamine toob kaasa ehitustööd, millega kaasnevad ebamugavused, rääkimata rahakulust. Kui teoreetiliselt peaks see kõik saama kaetud ehitustöödele antud garantiiga, siis praktikas kujuneb see pahatihti vaid omaniku personaalseks mureks.

Arvestades üha tõusvaid energiahindu, on ka olukorraga leppimine probleemne. Seda enam, et vähese soojuspidavusega hoonetes kannatab mugavustunne ja hullemal juhul võivad kaasneda ka elanike tervisehädad.

Parimaks lahenduseks on hoone ehitustööde tõhus järelevalve ja õigeaegne kvaliteedikontroll. Nii tasub soojuspidavuse kontroll teostada enne viimistlustöödega alustamist, et esineda võivad probleemid saaksid kõrvaldatud minimaalsete kuludega. Ka on sellisel juhul reaalsem, et parendused teostab ehitaja oma kuludega.

Selline lähenemine on lihtsam, kui tööde tellija on ühtlasi ka hilisem maja kasutaja. Probleem on märksa teravam aga nn arenduspiirkondade puhul, kus ehitajate tööd kontrollib arendaja, kelle peamine huvi on võimalikult odavalt ehitada ja hiljem võimalikult kõrge hinnaga nõustuv ostja leida.

Kuivõrd termokaamera ja blowerdoor-seadme näol on tehnilised vahendid olemas, millega ehituse käigus hoonete sisulist kvaliteeti kontrollida, siis on täiesti loomulik leppida kokku, et hoone soojus- ja tuulepidavuse mõõdistamise dokumendid kuuluvad ostjale üleantavate dokumentide hulka.

Arvestades, et mõõtmiste hind on vaid murdosa ehituse kogumaksumusest, ei saa seda kulu kuidagi suureks pidada. Täna on selline kontroll jäetud ehitaja/arendaja ja tellija vahel vabalt kokkulepitavaks. Tulevikus tuleb selle probleemistiku juures appi ELi energiatõhususe direktiivi rakendamine Eestis, mis kohustab kinnisvaratehingute juures väljendama ka konkreetse hoone energiakulukust hoone energiapassi kaudu.

Ehkki on kõlanud hääli, et tegemist on järjekordse pealesunnitud eurodirektiiviga, ei saa ma lähtuvalt eespool kirjeldatust sellega kuidagi nõus olla. Eelkõige on tegemist tarbijate huvide kaitsmisega, mis sunnib müüjaid peale viimistluse tähelepanu pöörama ka ehitiste sisulisele kvaliteedile.

Nii tekib aja jooksul tasakaal, kus kvaliteetsed ehitised on põhjendatult kallimad ja madala kvaliteediga ning seega suurte hilisemate energiakuludega hooned tuleb ostjate leidmiseks tublisti alla hinnata või enne müüki korrastada ning saavutatud parendused ka tõestada.

Autor: Toomas Rähmonen