Jäik tööjõuturg ei lase lõimuda

Terves Euroopa Liidus on hirmud üleilmastumise ees ja antipaatia integratsiooni ja immigratsiooni vastu palju poliitilist tolmu üles keerutanud, k.a liidu kavandatava põhiseadusleppe Prantsuse ja Hollandi referendumite läbikukkumine ja faktiline moratoorium liitumiskõnelustele Türgiga. Euroopa Nõukogu ja Komisjon on seda abitult pealt vaadanud, justkui ei saaks nemad midagi teha.

Terve mõistus ütleb, et ELi võimetus integratsiooni väljakutsetega tegeleda on põhjustatud jäikadest majandusstruktuuridest ja ebapiisavast inimkapitalist - nõrkadest lülidest, millega on võimalik edukalt tegeleda ainult siseriikliku poliitika abil, milles liidul erilist rolli mängida ei ole. Märkimisväärsed poliitilised tagajärjed kogu ELis õigustavad aga poliitika suuremat koordineerimist tööjõuturu- ja sotsiaalreformide osas. Tööjõuturu vananenud reeglid on peamiseks põhjuseks, miks siseturu ja rahaliidu eeliseid ei ole täielikult ära kasutatud. Tööjõuturu jäikus - eelkõige Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias - takistab kohanemist integreerunud turgude suurenenud konkurentsiga. Need, kes kaotavad oma töökohad, ei suuda sisenemisbarjääride tõttu leida uusi, samas kui kõrge pikaajaline tööpuudus paneb need, kellel tööd on, end ohustatuna tundma. Vaadates ärevusega immigrante ja siseturu integratsiooni, on mõlemad grupid niimoodi järjest enam Euroopa vastu pööranud.

Kui Prantsusmaa ja Itaalia ei suuda reforme läbi viia, võivad nad lõpuks anda järele kiusatusele keelata kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine (võib-olla isegi hüljata euro), millel on lõhestavad tagajärjed kõigile liikmetele. Seetõttu eksisteerib ühishuvi siseriiklike strateegiate edendamiseks, mis on kooskõlas integratsiooniga siseturul.