Jäik tööjõuturg ei lase lõimuda

Terves Euroopa Liidus on hirmud üleilmastumise ees ja antipaatia integratsiooni ja immigratsiooni vastu palju poliitilist tolmu üles keerutanud, k.a liidu kavandatava põhiseadusleppe Prantsuse ja Hollandi referendumite läbikukkumine ja faktiline moratoorium liitumiskõnelustele Türgiga. Euroopa Nõukogu ja Komisjon on seda abitult pealt vaadanud, justkui ei saaks nemad midagi teha.

Terve mõistus ütleb, et ELi võimetus integratsiooni väljakutsetega tegeleda on põhjustatud jäikadest majandusstruktuuridest ja ebapiisavast inimkapitalist - nõrkadest lülidest, millega on võimalik edukalt tegeleda ainult siseriikliku poliitika abil, milles liidul erilist rolli mängida ei ole. Märkimisväärsed poliitilised tagajärjed kogu ELis õigustavad aga poliitika suuremat koordineerimist tööjõuturu- ja sotsiaalreformide osas. Tööjõuturu vananenud reeglid on peamiseks põhjuseks, miks siseturu ja rahaliidu eeliseid ei ole täielikult ära kasutatud. Tööjõuturu jäikus - eelkõige Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias - takistab kohanemist integreerunud turgude suurenenud konkurentsiga. Need, kes kaotavad oma töökohad, ei suuda sisenemisbarjääride tõttu leida uusi, samas kui kõrge pikaajaline tööpuudus paneb need, kellel tööd on, end ohustatuna tundma. Vaadates ärevusega immigrante ja siseturu integratsiooni, on mõlemad grupid niimoodi järjest enam Euroopa vastu pööranud.

Kui Prantsusmaa ja Itaalia ei suuda reforme läbi viia, võivad nad lõpuks anda järele kiusatusele keelata kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine (võib-olla isegi hüljata euro), millel on lõhestavad tagajärjed kõigile liikmetele. Seetõttu eksisteerib ühishuvi siseriiklike strateegiate edendamiseks, mis on kooskõlas integratsiooniga siseturul.

Koordineerimise eeliseid tuleb tõenäoliselt tugevdada üksteiselt poliitika õppimise kaudu, nagu kinnitab asjaolu, et reformid kalduvad levima lainetena. Struktuurilistele reformidele seistakse tavaliselt vastu nende kulude ja jaotumise ebaselguse tõttu. Üks viis selle vastupanu nõrgestamiseks on peale ministrite ja valitsusjuhtide poliitikakujunduse teabevahetusse kaasata ka need, kes muutustele vastu seisavad, eriti ametiühingud.

Selgel sõnumil Euroopa Nõukogult oleks palju jõulisem mõju, kui see ei väljendaks ainult valitsusjuhtide soove, vaid ka ulatuslikku heakskiitu ühiskonna kõigil tasanditel. Ainult siis võib loota reformide täielikku elluviimist ja kõrgenenud ootuste ja majanduslike näitajate positiivset tsüklit, mis pidanuks käivituma Euroopa Nõukogu Lissaboni tippnõupidamisel seitse aastat tagasi.

Kogemus edukate reformidega anglosaksi riikides ja Põhjamaades näitab, et Euroopat ei ole vaja süüdistada stagnatsioonis, eeldusel et see loobub rangest tööturukaitsest. Lahendus vastupanu ületamiseks on anda mõjutatud töötajatele alust loota, et nad suudavad leida uue töökoha. Euroopa Nõukogu võiks ka soovitada, et igasuguse tööturukaitse lõdvendamisega kaasneks miinimumpalga kehtestamine, mis määratakse kokkulepitud osakaaluna seadusega kehtestatud töötasust koosseisulistele pikaajalistele töötajatele. Sellise ulatusliku strateegilise paketiga vastupanu muutustele tõenäoliselt väheneks.

Immigratsioon kujutab endast isegi suuremat poliitilist väljakutset, kuna uustulnukaid tajutakse enamasti töökohti ohustavatena ja kohalikke elanikke sotsiaalabi saajate hulgast väljatõrjuvatena. On ohtralt tõendeid, et piirangud immigratsioonile ühes riigis suunavad migrantide voolu teistesse ELi riikidesse ja migratsiooni tõmbavad ligi õigused heldetele sotisaaltoetustele. Lisaks meelitavad hästitoimivad tööjõuturud kõrgema kvalifikatsiooniga migrante, samas kui jäiga tööturukaitsega riikide sihtmärgiks on madala kvalifikatsiooniga töötajad ja need, kes on valmis töötama illegaalselt. Tööjõu migratsioon esitab väljakutse ka lähteriikidele, vähendades nende noorte ja haritud töötajate arvu.

Poliitika koordineerimine võib pakkuda efektiivseid abinõusid selliste negatiivsete kõrvalmõjude vastu. Eriti kasulikud oleksid kaks meedet. Esiteks peaksid vanad liikmesriigid viivitamatult kõrvaldama olemasolevad piirangud uute liikmesriikide töötajate liikumisvabadusele. Immigrantidest töölistele rakenduks kohe ka miinimumpalk, pehmendades "ebaausat" konkurentsi madalat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade pärast.

Teiseks peaks EL jõustama ühise skeemi immigrantidest tööliste sisselaskmiseks väljastpoolt liitu. Selline skeem peaks hõlmama "punktisüsteemi" elamis- ja tööloa taotlejate väljavalimiseks, mis määraks igale taotlejale skoori objektiivsete kriteeriumide alusel, tüüpiliselt sisaldades keeleoskust, haridust ja kogemust. Sellist lähenemisviisi on edukalt rakendatud Austraalias, Uus-Meremaal ja Šveitsis. Saksamaa ja Suurbritannia on seda eeskuju järgimas.

Ühtse sotsiaalse kindlustatuse alammäära sisseviimine kogu ELis, efektiivse tugivõrgustiku pakkumine kohalikele töötajatele, kelle töökohti integratsioon ähvardab, ja koordineeritud immigratsioonipoliitika tarvituselevõtt hajutaks Euroopa kodanike kartused. See omakorda võiks vähendada nende vaenulikkust migrantidest tööliste vastu, pakkudes migrantidele õiglast seaduslikku raamistikku.

Need tööjõuturu ja immigratsioonistrateegiad peaksid ELis saama poliitika koordineerimise keskseks teemaks. Keskendudes integratsiooni ülalhoidvale poliitikale ja samal ajal säilitades Euroopa sotsiaalset mudelit, muutuks Euroopa Nõukogu uuesti oluliseks poliitiliseks foorumiks, kus kodanike tegelikud vajadused ja lootused leiaksid efektiivset vastukaja.