Riigiettevõtete juhtimine sarnaneb õudusunenäoga

Riigi äriühingute juhtimine sarnaneb praegu lennureisija õudusunenäoga: pole selge, kuhu lennatakse, millal kohale jõutakse, ning vähe sellest - lennuki esimese ja teise piloodi tegemisi korraldavad sõltumatult kaks juhtimiskeskust ning kumbki piloot lähtub ainult talle antud suunistest. Lennunduses lõppeks selline olukord katastroofiga.

Kui veel mõned aastad tagasi nägi seadus riigi erasektoris osalemise tingimusena ette eelkõige riigi funktsioonide paremat täitmist ja riikliku majanduspoliitika elluviimist, siis enam see nii ei ole. Võttes kokku riigikontrolli auditi: riigil puudub ühtne, kokkulepitud ja avalikustatud osaluspoliitika.

On selge, et riik ei saa äriühingutes ja sihtasutustes osaleda niisama. Maksumaksjana eeldame, et sarnaselt erasektoriga on iga osaluse taga konkreetne huvi ja eesmärk ning see on ka välja öeldud.

Kahjuks pole seda tehtud. Arvukad riiklikud strateegiad ja arengukavad, mis võiksid näidata, milliseid nendes seatud eesmärke soovitakse saavutada äriühingutes ja sihtasutustes osalemise kaudu, teevad seda harva.

Ministeeriumid küll kinnitavad, et neil on see teadmine olemas. Paraku pole seda kirja pandud ega avalikustatud ja nii ongi maksumaksja kui reisija lennukis, mille sihtpunkt ning saatus on teadmata.

Võib ju küsida - mis siis? Kõik justkui toimib: riik saab dividende, sihtasutused jagavad toetusi. Vastamiseks piisab, kui vaadata numbreid: ainuüksi riigi osaluste väärtus äriühingutes moodustas kolmandiku riigieelarve kogumahust (2005). On selge, et sellised suurusjärgud ei ole mängimiseks ning riigi huvide ja eesmärkide kindlaksmääramine on vajalik.

Riigile kuuluvad aktsiad ja osad on riigi vara, investeering, mis annab nõudeõiguse äriühingu kasumile ja varadele. Ka sihtasutusi on riik üldjuhul asutanud eesmärgiga tagada mõne avaliku funktsiooni täitmine, andes selleks sihtasutusele üle riigi raha või vara. Seega on maksumaksja otsene huvi, et riigi osalustega käidaks ümber heaperemehelikult: oleks selge, mida konkreetse osalusega soovitakse saavutada, ning seda majandataks mõistlikult.

Heaperemeheliku majandamise tagamine on ministri ja tema määratud nõukogu ülesanne. Nemad peavad tagama osalustes asjatundliku juhtimise, jätkusuutliku, õiguspärase ja tulusa tegutsemise ning toimiva järelevalve. Maksumaksjana eeldame, et see toimub mõistlikult ja läbipaistvalt. Paraku pole see alati nii.

Näiteks on riigi äriühingutel praegu kaks juhti: valdkondlik minister, kes valitseb osalust ning määrab poole nõukogust, ja rahandusminister, kes küll ei valitse, kuid määrab samuti poole nõukogust. Mõlemal on õigus suunata ainult enda määratud nõukogu liikmeid.

Miks peaks äriühingu juhtimist korraldama kaks ministeeriumi, kui lõpptulemuse eest vastutab vaid üks? Samuti on jaotamata osapoolte rollid: näiteks võiks rahanduspoole pädevuses olla riigi äriühingute finantsjuhtimine ja sisekontroll.

Läbipaistvaks ei saa pidada ka ministri tegevust osaluste suunamisel. Kuigi seadus näeb ette selge juhtimisahela minister-nõukogu-juhatus, on tegelik elu teine. Kirjalikke suuniseid antakse üliharva, enamasti tunneb minister asjade käigu pärast vaid "muret". Ka toimub suuniste andmine pahatihti nõukogust mööda minnes, suheldes vajaduse korral otse juhatusega.

Nõukogu ülesandeks on esindada riiki ning teha järelevalvet juhatuse tegevuse üle. On kurb tõdeda, et riik ei ole omaniku ja asutajana nõukogu sellekohaseid tegevusi avanud. Tulemuseks on järelevalve ebaühtlus, nõukogude vähene initsiatiiv ja sõltuvus juhatusest.

Just järelevalve parandamiseks loodi rahandusministeeriumi juhtimisel nõukogude juurde auditikomiteed, mis koosnesid enamasti küll nendestsamadest nõukogu liikmetest, kuid mille ülesandeks oli nõukogu järelevalvealane nõustamine. Eestis poleks auditikomiteesid üldse vaja, sest meil ei kuulu tegevjuhtkonna esindajad nõukogudesse. Seetõttu on tekkinud olukord, kus auditikomitee dubleerib järelevalve osas nõukogu ja tekkiv lisandväärtus on väike.

Riigikontrolli hinnangul tuleks alustada sellest, et lepitakse lõpuks kokku, millal ja mis tingimustel riik äriühingutes osaleb ja sihtasutusi asutab. Seejärel määratakse eesmärgid, mida riik soovib konkreetsete osaluste kaudu saavutada.

Püstitatud eesmärkide saavutamiseks tuleb tõhustada ministrite ja nõukogude järelevalvet. Lihtsaim tee selleks oleks kokku leppida osapoolte ülesanded. See looks selguse nii asjaosaliste kui ka maksumaksja jaoks ning võimaldaks aja möödudes tehtut hinnata. Naiivne oleks arvata, et ettepandu tagab, et uusi Weroleid ja viljasalvesid ei tule, kuid riigikontrolli hinnangul oleks risk nendeks tunduvalt väiksem.