16. aprill 2007 kell 5:24

Prantsusmaa kõhkleb teeristil

Lähed paremale, saad streigid ja massimeeleavaldused, lähed vasakule, riskid pankrotiga, lähed otse - pead samade probleemide käes virelema veel viis aastat. Selline on kujundlikult prantslaste valik nädala lõpul toimuvate presidendivalimiste esimeses voorus.

Kas eelistada Nicolas Sarko-zyd, kes ammutab inspiratsiooni Tony Blairilt ja USAst, kuid kelle agressiivsus on hirmutav ja protektsionism isegi Brüsseli ahhetama pannud, vasakpoolset Segolene Royali, kes lubab valukohad arstida riigi rahaga, kuid ei mõju veenvalt ega näita, kust see raha tuleb, või talunik Francois Bayroud, kes lubab traditsioonilise vasak-parem-jaotuse asemel suurt koalitsiooni, kirjutas Äripäev.

Alahinnata ei või ka paremäärmuslikku Jean Marie Le Peni, kes 2002. aastal jõudis kõigi jahmatuseks presidendivalimiste teise vooru.

Kokku on kandidaate tosin. Läinud nädalal ei olnud 40% prantslastest veel oma eelistust leidnud.

Õhus on ootust - poliitikasse pürib uus põlvkond. Ehk hakkavad Prantsuse poliitikud lõpuks ometi pärast Jacques Chiraqi 12 stagnatsiooniaastat tegelema tõeliste probleemidega - visalt juurdunud tööpuuduse ja aeglase majanduskasvu, tööstuse konkurentsivõime languse ja rekordilise kaubandusdefitsiidi ning kõrge võlakoormaga, mis on paisunud 64%-le SKPst.

Seni pole katseid Prantsuse heaolusüsteemi uude sajandisse tuua edu saatnud. Viimati pidi valitsus suurte tänavaprotestide tõttu kalevi alla panema isegi tagasihoidlikud reformid noorte tööpuuduse leevendamiseks, mis Prantsusmaal küünib 21%-le. Osa analüütikuid väidab, et enne kui prantslased muutustega nõus on, peavad probleemid ikka väga teravaks minema. Sest viiendik töötajaskonnast, kes on riigi palgal, elab elatustaseme suhtelisest langusest hoolimata veel päris hästi.

Kuid hirm tuleviku ees süveneb. Keskklass näeb oma tulude ja võimaluste ahenemist. Kasvab äratundmine, et vanamoodi enam edasi ei saa ja "Prantsuse mudelit" tuleb reformida. Aga kui palju? Just selle ebaluse arvele kirjutavad vaatlejad ootamatult suure toetuse tsentrist Francois Bayroule, kes lubab prantslastele keskteed ja "rahulikku revolutsiooni".

Sarkozy lubab leevendada Prantsusmaal mõni aasta tagasi sisse viidud 35tunnise töönädala piirangut. Kes tahab, võib töötada rohkem ja teenida rohkem. Ettevõtjate maksukoorma kergendamiseks on aga plaan osa sellest sakslaste eeskujul tarbijate kanda nihutada ja käibemaksu tõsta. Praegu maksavad ettevõtjad palgale sotsiaalkuludena 42,3% otsa, võrreldes 10,5%ga Suurbritannias. Ka ettevõtte tulumaksu on plaan kärpida, kuid selle tahab Sarkozy siduda firmade palgapoliitikaga ning investeeringutega Prantsusmaale.

Kui Sarkozy tahab rehabiliteerida töötegemise, siis sotsialistide kandidaadi Segolene Royali prioriteet on ostujõu suurendamine. Tähtsaim lubadus on miinimumpalga tõstmine 1500 eurole. Põhirõhk on õgvendada ühiskonna probleeme sotsiaalprogrammidega alates intressivabadest laenudest kodu rajavatele noortele kuni riiklike toetusteni firmadele, mis võtavad tööle erioskusteta noori. Eeskujuks on Skandinaavia mudel. Sarnaselt Sarkozyga ründab ka Royal Euroopa Keskpanka ning lubab karistada firmasid, mis tootmise Prantsusmaalt välja viivad.

Francois Bayrou ei paku aga prantslastele ei Ameerikat ega Skandinaaviat, vaid keskteed, mis kaasaks tänase poliitikaga rahulolematu tiiva nii parem- kui ka vasakleerist. Bayrou majandusprogrammi põhilubadus on väikeettevõtluse toetamine. Palgad ja pensionid tõuseksid. Kohe tuleb asuda riigivõlga vähendama. Erinevalt Sarkozyst ja Royalist, kellele on ette heidetud, et valimislubadused on kulukad ja rahalise katteta, Bayrou enda sõnul tühje lubadusi ei anna. Kriitikute sõnul ei tähenda Bayrou mudel aga muud kui Prantsuse kõrge maksukoormaga majandussüsteemi edasivindumist ilma suuremate muudatusteta.

Hetkel kuum