Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Alista vastane, aga jäta talle alles tema nägu
Maailma ajaloo ühe võimsama riigi - Rooma keisririigi - koosseisus oli palju rahvaid. Et vähendada alistatud rahvaste trotsi vallutajate suhtes, jälgisid roomlased reeglit, et alistatud rahvaste religioon oli puutumatu, ja lubasid jätkata harjunud usutalitustega.
Sellega tagati suure osa alistatute lojaalsus. Vaenlasel lubati alistuda nii, et ta ei kaotaks oma nägu.
Täpselt samad reeglid kehtivad tänapäeva ühiskonnas. Nii äris kui ka poliitikas on lühinägelik oponent maasse tampida.
Me oleme võitjad viimases sõjas, mis toimus küll lahinguteta ja mida laulvaks revolutsiooniks nimetatakse. On alati oluline võita nii, et vastane ei tunneks end alandatuna, ja veel parem on suuta ta kaotus talle võiduna serveerida. Vaadates, millist vastukaja põhjustas meie õnnetu pronkssõdur venelaste seas, ei saa väita, et tegu on noorte äärmuslike marurahvuslastega. Käies neil päevil Moskvas, võib näha, et see teema teeb muret pea kõigile.
Suhtlen töö tõttu paljude inimestega Venemaal, kes vähem või rohkem erutunult uurivad, mis meil tegelikult toimub.
Propagandasõja ohvrid? Kindlasti, aga ükskõik kui palju me vastu ei propageeri, ei saada meist aru. Meil võib olla tuhat korda õigus Vene sõdurit vihata, aga nemad ei saa ikka aru.