Haisu-uuring on veel pooleli

Äripäev avaldas 17. mail uudise "Muuga haisutase jääb napilt alla piirnormi". Jutuks olnud õhusaaste uuring Muugal tekitas kindla veendumuse, et kõnealune uurimus pole veel kaugeltki teemat ammendav. Pirital elava ja töötava inimesena olen isiklikult huvitatud enda, oma pere ja sõprade elukeskkonna kvaliteedist. Ja igasugune Muuga sadama poolt tulev õhusaaste seda kahtlemata rikub.

Ka transiidiettevõtte E.O.S. juhina olen mures häirimise pärast, mida õhusaaste piirkonna elanikele (ka mulle endale) põhjustab. Saaste vältimiseks kasutataksegi spetsiaaltehnoloogiaid ning kehtestatakse kindlad miinimumnõuded käideldavate nafta- ja keemiasaaduste kvaliteedile.

Järelduste eelduseks on faktide kogumine. Olukorras, kus miski haiseb lubamatult tihti, peaksime üldsõnaliste uuringute kokkukirjutamise asemel praktikas keskenduma sellele, et püsti pandaks riiklik välisõhu monitoorimissüsteem, mis suudab täie kindlusega fikseerida ja selgitada saasteallikad.

Praegu see puudub ja sellest tulenevalt on ka Äripäeva artiklis palju ebamäärasust.

Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusohutuse büroo poolt ette valmistatava uuringu suurim ülesehituslik viga on see, et aasta ja miljoni krooni kulutamise järel on tulemus selline, millest ei selgu midagi uut ega olulist. Puuduvad konkreetsed lahendused, kokkuvõte on ebalev.

Muidu pikas dokumendis puudub täielikult võrdlusmaterjal naaberriikide ja ELi vastava regulatsiooniga. Eestil ei tuleks jalgratast leiutada, vaid adapteerida Euroopas kehtivad õhusaaste normid ja tagada järelevalve nende täitmise üle.

Loos minu suhu pandud ütlus "uuringus on pisivigu", on selgelt liiga leebe hinnang. Loodan nagu teised Muuga, Merivälja, Mähe ja Pirita elanikud, et uuringu läbiviijad teevad veel palju tööd, enne kui dokumendi valminuks kuulutavad. Oma teadmiste ja oskuste piires on E.O.S. valmis igati kaasa aitama.

Autor: Arnout Lugtmeijer