Kasutamata eripära

Käisin hiljuti Lõuna-Eestis ja mineraalvee fanaatikuna otsustasin ka Värskast üle mitme aasta läbi astuda. Kindla plaaniga sealt "parimat" Värska mineraalvett osta.

Kuna Eesti märgist on palju juttu olnud, arvasin sinisilmselt, et turundamise vajalikkust mõistab iga linn ja omavalitsus ning nad saavad sellest ka kohalikul tasandil aru. Ettevaatlike katsetustena korraldatakse hüüdlause konkursse ja luuakse logosid (mis enamjaolt ei ole just kaunid).

Need piirkonnad, millel on mingi eelis, kas siis majanduslik (Tallinn, Põltsamaa oma venidega), kultuuriline (Viljandi, Tartu) või geograafiline (Pärnu, Otepää), on muidugi õnnelikumad. Raskem on neil, kes peavad alustama suurema eripärata. Aga ka nemad saavad hakkama, näiteks end kevadpealinnaks tituleerinud Türi.

Täiesti arusaamatuks jääb, miks unikaalse mineraalvee allikas Värska oma õnneliku seisuse kasutamata jätab.

Olin veendunud, et juba Värska sildi alt läbi sõites ootab mind hord spetsiaalset Värska segu "Munkade eliksiir 4.58" või mõne muu salapärase nimega suveniirpudeleid pakkuvaid müügimehi. Otsisin kõikjalt, kaasa arvatud Värska sanatooriumist. Lõpuks ostsin tavalised 1,5liitrised veepudelid keskuse kauplusest. Oleksin sama vee eest maksnud kaks korda kõrgemat hinda pelgalt siis, kui veepudelid seisnuks eraldi riiulis, näiteks kirjaga: "Villitud täna hommikul!"

Paik peab turiste meelitama millegagi, mida mujalt ei leia. Näiteks Värska "vanade veespetsialistide" väljatöötatud seguga erinevatest veekihtidest, mida Tallinna Selverist ei saa.

Põnev oleks seda vett ise kraanist lasta ja kohapeal müüdavate pudelitega koju kaasa võtta. Toode on juba ammu teisejärgulise tähtsusega, hulga olulisem on, kuidas seda pakutakse.

Autor: Kent Raju