Aktsiaturud kukkumishirmus

Maailma aktsiaturgude järsk kukkumine 9. augustil, mis järgnes BNP Paribase teadaandele kolme fondi külmutamisest, on vaid üks näide turgude allapoole suunatud ebastabiilsusest. Turgudel on toimunud pigem järsud suurlangused kui järsud suurtõusud. Päevased aktsiahindade muutused 3. augustile eelnenud 100 tööpäeval olid ebatavaliselt negatiivsed Argentiinas, Austraalias, Brasiilias, Kanadas, Hiinas, Prantsusmaal, Saksamaal, Indias, Jaapanis, Koreas, Mehhikos, USAs ja Suurbritannias.

USAs langes Standard & Poor'si 500 indeks juulis üle 1% kuuel ja tõusis üle 1% vaid kolmel päeval. 27. veebruaril toimus hiiglaslik 3,5%-line kukkumine, kuid järsku kosumist sellele ei järgnenud.

Veebruarikuine langus sai alguse 8,8%-lisest Shanghai koondindeksi kukkumisest, mis järgnes teatele, et Hiina valitsus võib hakata kapitalitulusid kõrgemalt maksustama. Uudis pidanuks puudutama vaid Hiinat, kuid viis langusse kogu maailma börsid ja kosumine oli aeglane.

USAs on kalle olnud nii negatiivne alates 1960. aastast vaid kolmel korral: 28. mail 1962 kukkus börs 6,7%, 19. oktoobril 1987 rekordilised 20,5% ning 13. oktoobril 1989 6,1%. See negatiivsus ei ole viimaste aastate hinnatõusuga vastuolus. Turud on 2003. aastast murdnud rekordeid või vähemalt ülitugevalt esinenud. Järkjärguline kasv on teinud tasa suured kukkumised.

Vastuolu pole ka tõsiasjaga, et aktsiaturud on olnud tänavu üsna vaiksed. Kui Hiina ja Austraalia välja arvata, kõikusid 3. augustil lõppenud 100 tööpäeva jooksul kõigi börside päevased tootlused tavapärasest vähem.

27. veebruari langus USA aktsiahindades oli riigi ajaloos suuruselt alles 31. ühepäevaline kukkumine peale 1950. aastat. Samas leidsid kõik 30 eelnenud langust aset siis, kui aktsiahinnad olid palju ebastabiilsemad.

USA aktsiaturgude viimaste aastate suur mõistatus ongi madal hindade volatiilsus olukorras, kus tootluse kasv on olnud kõikuv. S&P 500 tootluse kasv tegi 2007. aasta esimese kvartaliga lõppenud viisaastakul 192%-lise tõusuga rekordi. 2000. aasta kolmanda ja 2002. aasta esimese kvartali vahelisel ajal langes tootlus 55% (suurim langus indeksi loomisest 1957).

Võiks ju arvata, et hinnad kõiguvad samuti, kuna investorid püüavad aru saada, mida see tootluse volatiilsus tähendab. Kuid aktsiaturge juhib rohkem psühholoogia kui mõistuslik lähenemine.

Kas psühholoogia juhib kuidagi ka seda kallet negatiivsuse poole? Kas see kalle on juhus või märk ebastabiilsusest? Kui 1920. aastate pullituru loosung oli "üks samm alla, kaks sammu üles", siis tänane pulliturg on seni liikunud põhimõttel "üks suur samm alla, kolm väikest sammu üles". Keegi ei oota kiiret tõusu ja see vähendab volatiilsust.

Suured kukkumised vajutavad turgudele psühholoogilise pitseri. Soov turgu pärast äkilist langust toetada on vähenenud. Yale'i ärikooli "languselt ostmise kindlustunde indeks" on 2001. aastast kukkunud. Indeks kujutab endast nende inimeste osakaalu, kes küsimusele "Kui Dow kukuks homme 3%, siis päev hiljem Dow ilmselt a) tõuseks, b) langeks, c) jääks samaks?" vastaks esimese variandiga. 2001. aastal vastas nii 72% institutsionaalseist ja 74% erainvestoreist, tänavu mais aga vastavalt 48% ja 59%.

Muidugi võib arvata, et indeks on kukkunud laenuturu halbade, eriti USA riskantseid hüpoteeklaene puudutavate uudiste peale. Kuid ilmselt on tegu millegi sügavamaga. Kõik teavad, et turgudel on valitsenud buum, ja et teised teavad - korrektsioon võib tulla iga hetk. Seega turud võivad olla tundlikud hinnalanguste suhtes, mis võib anda alust järjestikusteks kukkumisteks, suurendades üldist muret majanduse käekäigu pärast ning kuulutades põhjalikku muutust investorite meeleoludes.