Merepõhi on varandust täis

Mugulate peamine koostisosa on mangaan (27–30 protsenti), järgnevad raud, räni, hapnik, alumiinium, vask, koobalt ja nikkel. Vähemal määral sisaldavad nad ka kaltsiumi, naatriumi, kaaliumi, titaani ning baariumi.

Mangaanikonkretsioonid lebavad enamasti viie kuni kuue kilomeetri sügavusel ookeani põhjas, olles osaliselt meresetete poolt kaetud. Nende kogus on erinevais piirkondades väga erinev. Mõnel pool puutuvad nad lausa üksteisega kokku, vahel on neid aga ka väga harvalt. Nende kogumassi hinnatakse 500 miljardile tonnile. Sarnaseid konkretsioone võib põhimõtteliselt esineda ka järvedes, kuid kõige iseloomulikumad on nad kindlasti ookeanipõhjale.

Mangaanimugulad avastati kõigepealt Kara meres 1868. aastal. Briti uurimislaeva Challenger poolt 1872–1876 läbiviidud ulatuslike okeanograafiliste uuringute käigus tehti nende olemasolu kindlaks ka teistes ookeanides ja meredes.

Majanduslikku huvi pakkuvad piirkonnad asuvad Vaikses ja India ookeanis. Üheks perspektiivsemaks alaks on Hawaii saarte ja Kek-Ameerika vahele jääv ookeanipõhi.

Mangaanikonkretsioonid tunduvad olevat tõeline kullaauk – paljud väärtuslikud metallid lebavad väga kõrges kontsentratsioonis lihtsalt mere põhjas. Lihtsalt mine ja korja üles.

Kaevandamiseks vajaliku tehnoloogia väljaarendamiseks ja parimate maardlate leidmiseks on 1960. ja 1970. aastail kulutatud üle poole miljardi dollari. Projektidesse on olnud kaasatud USA, Nõukogude Liit, Hiina, India, Suurbritannia, Itaalia, Kanada, Jaapan, Holland ja paljud teised maailma mõjukamad riigid. Teema ei jätnud kedagi külmaks.

Merepõhjast on mugulaid küll üles korjatud, kuid üritus ei tasunud siiski majanduslikult ära, mistõttu on huvi viimastel aastakümnetel märgatavalt vähenenud. Põhjuseks on peamiselt kolm asjaolu: konkretsioonide viie kuni kuue kilomeetri sügavuselt kätte saamiseks vajalik tehnoloogia on väga kallis; kõrged maksud, mis rahvusvaheliselt on sellisele kaevandustegevusele seatud; ning lõpuks on neid metalle sisaldavaid mineraale seni piisavalt saada ka maismaakaevandustes.

Veel järgmise paarikümne aasta jooksul ei peeta konkretsioonide kallale minemist tõenäoliseks, aga kui kasvava majandusega maailma nälg metallide järele järjest suureneb, hinnad kerkivad ning tehnoloogia täiustub, siis mine tea.