Inimesed mäletavad väga hästi aastate
taguse suhte purunemisega seotud tundeid, samas on mõne nädala tagune
töökohtumine justkui peast pühitud.
Inimese meeltesse jõuab tohutu infohulk, kuid aju ei saa üle kurnata. Seetõttu sõeluvad aju mälupiirkonnad välja ebaolulise ning annavad eelise olulisimale, millest moodustuvad pikaajalised mälestused.
Mäletamisvõime tagab geenAjakirja Cell tänases numbris ilmuv artikkel võimaldab mõista, kuidas emotsioonid aitavad ajul mõista, milliseid mälestusi tasub säilitada ning mille võib lihtsalt tuulde lasta.
Teadlased arvavad, et mälestused tekivad siis, kui neuronite vahel tekivad tugevamad sidemed. Sidemed põhinevad retseptoritel, mis saadavad ja võtavad vastu ajus leiduvat infot.
Varasemad uuringud on näidanud, et emotsionaalne stress seostub ajus hormooni norepinefriini koguse suurenemisega. Kuid seni polnud teada, kuidas mõjutab see hormoon ajus neuronsidemeid ning mälu.
New Yorgis asuva Cold Spring Harbori labori teadlane Hailan Hu teatas nüüd, et nad suutsid leida küsimusele vastuse, kirjutas Live Science.
Hiirte peal tehtud katsetes selgus, et norepinefriin, nagu ka emotsionaalne stress mõjutab keemiliselt ajus teatud retseptoreid. Selle muutuse tagajärjel tugevnesid sidemed hiire aju mälupiirkondades. See on järjekordne tükk puslest, mis aitab seletada emotsioonide ja mälu seoseid.
„Erguti, mis polnud piisavalt tugev, et mällu jääda muutus (hormooni toimel) nüüd mälestuseks,” ütles üks uuringurühma liikmeid Roberto Malinow.
Hiire ja inimese aju on paljuski sarnase ehitusega, seega võib hiirte puhul kinnitust leidnu kehtida ka meil. Nii elu kõrg- kui ka madalhetkedel tekib mäluparandavat hormooni rohkem, kuid selle ülemäärane kogus võib tekitada hoopis mäluauke.
„Liiga palju norepinefriini toob vastupidise tulemuse,” ütles Malinow. „Ilmselt on olemas optimaalne kogus. Üliemotsionaalne inimene ei pruugi ka asju mäletada.”