Jumonji-giri

Mõnikord meenusid Karenile üksikud pildid varasemast elust. Ebatavalisest elust. Seal leidus imelikke paiku, kuhu jõudmisest puudusid mälestused. Tal oli kaks last, kuid ei mäletanud nendegi algusest midagi. Ühel päeval sai dr Baer lapse käega kirjutatud kirja. "Minu nimi on Claire," seisis esimesel real. "Olen seitsmeaastane. Mina elan Kareni sees." Kareni haiguseks oli isiksuse kahestumine. Või õigemini isiku seitsmeteistkümnestumine, sest Claire'ile lisaks elas Karen Beari sees veel 16 inimest. Nad kõik vajasid abi.

Nende kahe naise, briti poetessi Sylvia Plathi ja vähema mainega Karen Overhilli erinevus on enesetapu edukus. Teine erinevus on aeg, sest Karen elas depressiooniravimite ajastul. Depressioon kuulub inimkonna vanade kaaslaste hulka. Ennevanasti polnud muud parata, kui ainult romantiseerida ja kuulutada see inimeseks olemise vajalikuks paratamatuseks. Kannatasid ju depressiooni all kuulsad filosoofid ja kunstnikud. Tänagi on moodne olla natukene õnnetu ja mõned loomeinimesed väldivad depressiooniravi kartuses kaotada loomingu jaoks vajalikku elutundlikkust. Kuid nad eksivad.

Depressioon on julm külaline. Sylvia Plathi juurest lahkudes ootas tööjärjekorras Assia Wevill. Sylvia mehe armuke lõpetas köögitoimetamised mõni aasta hiljem hämmastamapanevalt sarnasel viisil. Madratsil gaasipliidi ees hoidsid jahenevad käed nelja-aastast tütart. Pole teada, kas antidepressandid oleksid ära hoidnud taoliseid üksikjuhtumeid, aga tõenäosus oleks vähenenud. Kurvalt huvitava statistika järgi leidis mõni aasta tagasi USAs peamiselt noorte, 10-24aastaste naiste seas aset enesetappude laine, mis ühtis arstide välja kirjutatud antidepressantide retseptide arvu langusega. Samamoodi peegeldus Hollandis ravimite väljakirjutamise mõneprotsendilisest langusest ligi pool vabasurmade arvukuse kasvuna.

Läänes omamoodi mainemärgiks saanud depressiooniravim Prozac sai loa siseneda enesetappudest tahtmatult riigile mainemärgi kujundanud Jaapanisse alles 1999. aastal. Depressiivsus ja elust vabatahtlik loobumine kuuluvad hommikumaa huumusesse. Isikliku häbi taak, endassesulgumise traditsioon ja mentaalsete probleemide taandamine iseloomuhäireks ilma abi otsimata kannavad hinnasilti - üle kahe korra väiksemale rahvale kirjutatakse aastas üle kahe korra rohkem erikoodiga surmatõendeid kui stressis ameeriklastele. Keele nüansirohkus kõneleb pikast harjumusest. Lisaks sõduri taustaga seppukule või harakirile leiab eraldi sõna armastajate jaoks (joshi), nooremapoolsele emale ja lapsele (boshi-shinjyu), vanemapoolsele isale ja lapsele (fushi-shinjyu), kogu perele (ikka-shinjyu), ennast süüdi tundvale (inseki-jisatsu), põlastuse märgiks (funshi), tehes seda sõiduvahendiga (taiatari) jne.

Hommik, mis leidis Sylvia Plathi, ei olnud üllatunud. Tema ärkab maal, kus öeldakse jumonji-giri (tõeliselt, päriselt, väga kahju) ja tehakse siis endale väga, väga haiget. Aga enne seda kirjutatakse luuletus. Viimast korda.

Autor: Kristjan Port