Seitse lolli viga, mida kõik teevad

Ajul on kalduvus teha otsuste langetamisel, probleemide lahendamisel ja õppimisel vigu. Kogu teadusliku meetodi teooria on välja töötatud just selleks, et püüda vältida aju kalduvust teha rutakaid ja ekslikke järeldusi ning piirata võimalusi näha uudseid lähenemisviise. Siin on mõned tüüpilisemad mõtlemisvead:

Me otsime infot pigem oma teooria tõestamiseks kui ümber lükkamiseks. See on tõsisene probleem, sest sageli võib muidu veatuna tundunud ning paljude faktide poolt kinnitatud teooria ümber lükata vaid üksainus vastupidine tõend. Sageli ei arvestata üldse tõendeid, mis üldkehtiva teooriaga vastuollu lähevad. Inimesed, kes on suutelised seda tegema, lähevad ajalukku suurte teadlastena – näiteks Darwin või Wegener.

Heaks näiteks sobib siin Peter Cathcart Wasoni poolt läbi viidud uurimus. Selle käigus näitas ta katses osalenutele numbrikolmikut (2,4,6) ning palus neil välja pakkuda reegel, mille põhjal antud rida on koostatud. Osalejad said selle põhjal välja pakkuda ka teisi kolmikuid, et leida oma teooriatele kinnitust.

Enamik osalenutest pakkus välja spetsiifilisi arvutusreegleid nagu “1x, 2x, 3x” või „iga järgmine on kahe võrra suurem”. Lisades juurde vaid näiteid, mis sobisid nende väljapakutud reegliga, ei saanud nad taibata, et tegelikuks reegliks oli „suvalised kolm numbrit kasvavas järjekorras”. Nende teooriad oleks ümber lükanud vaid lihtne näitekolmik “3, 15, 317“.

Minevikus toimunud sündmused tunduvad inimestele tagantjärele mõteldes tõenäolisemad kui enne sündmuse toimumist tundus. See viga on väga tüüpiline näiteks börsispekulantidel – eile langetas USA föderaalreserv intressimäärasid vähem kui enamik turuosalisi lootis. Tagantjärele tarkus ütleb, et oleks pidanud enne otsuse avalikustamist lühikese positsiooni võtma, sest oli ju teada, et ootused on liiga kõrgel ning pettumus tõenäoline, kuid enne otsuse avalikustamist polnud nad selles tegelikult sugugi nii kindlad, kui neile tagantjärgi näib.

Me kalduma nägema mustreid seal, kus neid tegelikult ei ole. Thomas Gilovichi poolt läbi viidud uurimus näitas, et katsealused kippusid tihti nägema seaduspärasusi juhuslikes numbriridades. Kuigi see võib olla paratamatu kaasnähtus vajalikule võimele näha mustreid, võib see luua ka suuri probleeme. Selle tõttu hakkavad inimesed uskuma üleloomulikke nähtusi ning langevad pseudoteaduste lõksudesse (vaata ka artiklit Miks me usume vaime).

Inimesed kipuvad pidama kaalukamaks hiljuti kuuldud andmeid. Uurimused on näidanud, et osalejad mäletasid paremini nimekirja lõpuosas kuuldud infot kui keskosas kuuldut. Seega on oluline tähtsate otsuste jaoks koguda infot pikema aja vältel, et igapäevased kõikumised ei viiks valede otsusteni.

Ankurdamine on tuntud probleem läbirääkimiste käigus. Esimesena kõneleja paneb paika teema, järgnev kõneleja hakkab oma fakte tahes-tahtmata esitama sellest lähtuvalt. Ühes uurimuses pidid katsealused keerutama ketast, mis jäi osutama kas numbrile 15 või 65. Seejärel küsiti neilt, mitu Aafrika riiki kuulub ÜROsse. Kuigi ketta poolt osutatud numbrid olid juhuslikud, kogunesid vastused küsimusele kas 15 või 65 ümbrusesse.

Kas muretsed enesekindluse puudumise pärast? Uurimused näitavad, et inimesed kipuvad oma võimeid ja iseloomuomadusi kõrgelt ülehindama. Üle 80 protsendi autojuhtidest paigutab ennast parima 30 protsendi hulka.

Ühes uurimuses paluti osalejatel pakkuda raskele ülesandele vastuseks arvuvahemik, kus nad arvasid vastuse 95-protsendilise tõenäosusega olevat. Kuigi eriti laia vahemiku eest ei olnud määratud mingit trahvi, pakkusid vähem kui pooled katsealused välja vahemiku, kuhu vastus tõepoolest jäi. Seega hindasid katsealused oma oskusi üle ning valisid liiga kitsa vahemiku.

Isiksuse ja iseloomu vale hindamine vaid juhusliku situatsiooni poolt põhjustatud erinevuste põhjal. Seda tõestati klassikalises uurimuses, kus osalejad pidid hindama kõnelejaid, kellel oli antud ülesandeks rääkida Fidel Castro poolt või vastu. Kuigi osalejatele öeldi, et poolt- ja vastukõnelejad määrati mündiviskega, peeti ikkagi kõnelejate veendumusi lähemaks sellele, millest nad olid sunnitud rääkima.

Uurimused on näidanud, et neid vigu on raske mõtlemisel vältida. Katsealused tegid selliseid vigu isegi siis enam-vähem sama sageli, kui neid enne katset ette hoiatati. Nende kalduvuste mõistmine võib aga aidata luua sellist mõtlemismeetodit, mis aitab neid vältida. Näiteks kasutavad teadlased topeltpimeteste. Nende vigadeta ei saa, sest nad on nii loomuomased, samas võib püüda vähendada nende mõju.