Automaatselt säästjateks

Kaasaegne majandusteadlane Richard Thaler rääkis aastal 1980 "dotatsiooniefektist". Isegi kui inimesed imetlevad teisi asju, käituvad nad nii, nagu nad oleksid enamasti piisavalt õnnelikud selle üle, mis neil juba on ja neil puudub tahe tõelise muudatuse üle järele mõelda.

Üks suurimaid väljakutseid, millega valitsused silmitsi seisavad, on inimeste apaatia tulevaste säästude osas. Tähelepanelikud liidrid tunnistavad, et probleem on olemas ja käegakatsutav, seda ei tohi ignoreerida. Siiski on raske sobitada lahendusi kas traditsioonilise liberaalse või traditsioonilise konservatiivse poliitilise filosoofiaga.

Alates 1955. aastast on Singapur valinud selge lähenemise - kohustusliku riikliku säästuplaani, mis tõstab säästumäärad väga kõrgele. Maksete suurus Kesksesse Säästufondi on praegu suurema sissetulekuga inimeste jaoks 34,5%.

USA-l kohustusliku säästmise plaan puudub ja sellel on äärmiselt väike - tegelikult negatiivne - isiklike säästude tase. Kuid valitsus tunneb vastumeelsust kohustusliku säästuplaani kaalumise suhtes. Selle asemel võtab see tarvitusele meetmeid inimeste inertsuse ületamiseks, mis takistab säästmist.

USA pensionikaitseseadus aastast 2006 julgustab tööandjaid liitma töötajaid automaatselt isikliku vanaduspõlveks säästmise plaaniga. See erineb põhimõtteliselt Singapuri skeemist, kuna tööandjad ei ole kohustatud seda tegema ja kui registreeritud töötajate palgast tehakse mahaarvamisi ilma nende nõusolekuta, võivad nad selle plaani oma palvel katkestada. Uus-Meremaa hiljutine kava "KiwiSaver" ja Suurbritannia pensioniseadus aastast 2007 tuginevad samamoodi töötajate automaatsele liitumisele vabalt loobumise sättega.

Sellest hoolimata on automaatne liitumine säästuplaanides Brigitte Madriani kohaselt Harvardi Ülikoolist ülioluline, isegi kui töötaja on täiesti vaba sellest loobuma. Kui tööandja ütleb oma uutele töötajatele, et pensioniks säästmise plaan on olemas ja isegi lubab kooskõlastada töötajate panused, ei osale selles siiski märkimisväärne osa töötajatest.

Aga kui tööandjad tegelikult oma töötajad automaatselt plaaniga liidavad, öeldes neile, et nad võivad igal ajal loobuda lihtsalt tööandjat teavitades, siis suurem osa töötajatest lihtsalt aktsepteerib seda plaani. Lisaks sellele ilmneb, et ükskõik millise maksemäära töötaandja valib, kaldub töötaja seda passiivselt aktsepteerima, nagu mistahes kapitalipaigutuse puhul (näiteks aktsiad ja väärtpaberid).

Madriani ja tema kolleegide uurimistöö näitab, et uued pensioniplaanid parandavad säästmist riikides, kus need kasutusele võetakse. Võib-olla teeksid need riigid isegi paremini, võttes tarvitusele kohustusliku säästuplaani, kuid nad ei kavatse seda teha. Seega, kuigi neil ei õnnestuks säästmise määra tõsta ulatuses, nagu Singapur seda teeb, võivad nad tõelist edu saavutada.