Tervist, Bogdan!

Eelroogade hulgas jäi silma veel üks Ukraina köögikuulsus - soolapekk. Seda pakub Bogdan päris mitmel moel. Nagu ungarlastel on ka ukrainlastel soolatud, vürtsitatud ja mõnikord ka natuke suitsutatud seapekk armastatud suupisteks.

Bogdani borš väärib pikemat kirjeldust: serveeritud kenas kirjatud savinõus, küüslaugulõhnaline, hapukooresilma ja värskete ürtidega, supis priske lihatükk, mis oli suurem kui mõnes kehvas praekeses, kena kondiga ribitükk, mille söömiseks lausa nuga ja kahvlit vaja läks. Supp oli tehtud korralikule kaua keedetud puljongipõhjale, köögiviljad polnud ülekeenud - igati muljetavaldav teos.

Bogdan on trahter, trahteripärane on ka sisekujundus: etnograafilise hõnguga linikud, värvilised savinõud, baariletil õlgkatus, ettekandja riietuses Ukraina rahvariiete elemente.

Väga külahõnguliseks pole õnneks mindud, üldine lahendus on pigem rahulik-soliidne.

Olin auto jätnud maja taha, kus muruplatsid olid muutunud ülesküntud uudismaaks, teerada küll oli, aga lompide vahelt kuiva jalaga ukseni manööverdada ei õnnestunud. Maja nurga juures olevad prügikastid ajasid üle - troostitu ja mitte-isuäratav algus, nõrganärvilistel tuleks trahterile läheneda tänava poolt.

See on võimalik, auto saab jätta ka Mustamäe teele, kui juhtub vabu kohti olema.

Sellise sopahoovi järel oli ilus ja puhas Bogdan kui tulnukas teisest ilmast, soe ja hubane.

Ainult teenindusega ei ole võimalik rahule jääda. Mind diskrimineeriti. Läksin Bogdani lõunale ilma kaaslaseta. Joogiks tellisin vett, süüagi ei jaksanud rohkem kui kaks rooga. Ja sain silmatorkavalt lohakama teeninduse osaliseks. Õlut joovatele maskuliinsetele laudkondadele toodi salvrätid, mulle mitte, neilt viidi mustad taldrikud laualt ära, minul mitte, neile toodi teise roa söömiseks uued söögiriistad, mina pidin ühe komplektiga läbi ajama.