Energiamärgis kui bürokraatia näide

Soojusenergia hind pidevalt tõuseb. Oma hinnalaksu saavad kätte eranditult kõik, kütku nad elektri, gaasi, õli, puidugraanulite või puuhalgudega. Seetõttu on kinnisvaraomanikud, korteriühistud ise eluliselt huvitatud küttekulude vähendamisest.

Et küttekulusid vähendada, on vanemates paneelmajades otsaseinad ja pööningud soojustatud, aknad ja kütte-

süsteemid vahetatud, välisuksed lukustatud. See on suur ja vajalik töö. See töö on ära tehtud ka ilma kohustusliku energiamärgiseta. Ja seda tehakse ka edasi.

Kes ehitab endale eramu, mõtleb kindlasti aegsasti kütmisviisi peale ja on hoolikas soojustusega. Probleemsed võivad olla need seeriamajad ja -ridaelamud, mille põhiline kütmisviis on elekter - odav ehitada, aga kallis pidada. Ent elektriga kütmisest kui lihtsaimast viisist saab vast igaüks aru.

Energiamärgise taotlemine hakkaks käima nii, et korteriühistu toimetab terve aasta küttearved volitatud ametimehe kätte, kes siis sooritab ühe pühaliku jagamistehte ruutmeetrite arvuga ja paneb alla pitsati. Selle eest on tal õigus küsida 1500 krooni.

Ent miks ei võiks korteri ostja küsida korteri müüjalt näha eelmise aasta küttearveid, saab ju ilma bürokraatiata? Kui ette näidata pole, on korterit lihtsalt raskem müüa. Ja ega küttekulud pole ainsad - ostjat huvitavad kindlasti ka jäätmekäitluse, üldhoolduse kulud, remondifondi ja võimalike laenude tagasimaksmise summad.

Eramute puhul on energiaklassi kindlaksmääramine hoopis raske. Näiteks küttepuude hind varieerub ja vaja oleks teada köetud ruumimeetrite arvu. Eramu omanik ei esita endale küttearveid, vaid kütab oma äranägemise järgi. Kes viitsib puuhalgudega mässata, kulutades rohkem oma tööd ja aega, saab odavamalt hakkama kui see, kes üksnes elektriradiaatori rattakest keerab. Aga see on rohkem elustiili küsimus, millel energiamärgisega vähe ühist.

Autor: ÄP