Täna taas lahvatanud diskussioon
netikommentaaride (eel)tsenseerimise üle on minu meelest ebaoluline
teema, ütles Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.
Ebaoluline sõltumatu ja kriitilise ajakirjanduse kestmise seisukohast. Ebaoluline demokraatia seisukohast. Ebaoluline sõnavabaduse seisukohast. Avaliku anonüümse sõimamise ohjeldamine ei ohusta ühtegi neist.
Isegi kui Vjatšeslav Leedo võidaks Delfit ka riigikohtus ja loodaks pretsedent, kus netikommentaarides sisalduva kellegi au ja väärikust solvava arvamuse eest vastutab vastava internetikeskkonna omanik, mis siis sellest?
Minu meelest peaks olema iga netikeskkonna omaniku, eriti veel meediafirma enda huvides, et agressiivsete anonüümsete roppus eetrisse ei jõuaks. See kahjustab kogu keskkonna mainet. Samuti tuleb inimestele meenutada, et tegelikkuses pole olemas internetis anonüümsust.
aripaev.ee-l (ja tean, et ka teistel) on võimalus kommentaare tsenseerida. Ja seda me ka teeme. Mis siis teha, kui kommentaare on 10 000 päevas, nagu väidetavalt Delfil? Kuigi infoühiskonna seaduse järgi pole teenuse osutajal kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või millele juurdepääsu pakub, kuulub roppuse ja rõveda sõimu tsenseerimine hea lastetoa juurde. Ma ei räägi arvamustest, mis võivad kellelegi meeldida või mitte. Nende õigsust ei tohi ega saa kontrollida. Räägin sõimust sõna otseses mõttes.
Hästi, hetkel tsenseerivad meediafirmad juba avaldatud kommentaare. Eeltsenseerimine ehk vaid eelnevalt ülevaadatud kommentaari eetrisse laskmine oleks tunduvalt ajamahukam ja kohmakam. Aga kui muudmoodi ei suudeta rõvedusi leheküljelt välja puksida, mis siis teha? Siis tuleb tööle võtta üks-kaks inimest, kes pidevalt kommentaaride linti jälgivad.
Küsimus taandub lõppeks vaid rahale. Kui netireklaami maht ja lugejate arv kasvab praeguses tempos edasi, siis on vaja ka kommentaaride toimetamisse investeerida.
Hea, et asi nüüd kuumaks läks, varem või hiljem oli seesugust vaidlust ühiskonnas vaja. Vaidleme siis.