Vahemereäärse Malaga rand loodi Sahara kõrbe liivast

Triin Rebane 19. september 2008, 00:00

Meie teadmised Malagast kui linnast olid enne külastust nullilähedased. Linn oli meie jaoks rohkem läbisõiduhooviks teel Costa del Soli rannikule. Pärast mitmekordset Hispaania päikeseranniku külastust otsustasime viimaks tutvuda kohaga, mida sealsed elanikud peavad Costa del Soli pealinnaks.

Meie külastus jäi kahjuks pühapäevasele päevale. Hispaaniale omaselt oli sel päeval linn justkui välja surnud. Varahommikul rongijaamast välja astudes tundus, nagu oleksime meie ainukesed ärkvel olevad inimesed kogu Malaga peale.

Kuigi päeva jooksul tekkis sagivaid hispaanlasi ning turiste juurde, tundus siiski linna meeleolu kuidagi vaikne ja nukker. Olen harjunud rohkem olukorraga, kus elu Hispaania tänavatel keeb olenemata kellaajast ning ilmast.

Kuna pühapäeval valdab tänavaid vaikus ning enamik poode on kinni, ei jäänud sel päeval muud suuremat üle, kui lihtsalt linnas ringi kolada. Kui nüüd mõni arvab, et see on ääretult igav, tuleb tõdeda vastupidist. Niisama ringi uidates tutvub linnaga vaat et rohkemgi, kui teatud turistide marsruute läbi käies.

Kuna saabusime Malagasse bussiga, ei pidanud me transpordi pärast muretsema. Väikese jalutuskäigu kaugusel olid kõik peamised vaatamisväärsused ning kohad, mida soovisime külastada. Viskasime suuremad kompsud bussijaama kõrval asuvasse raudteejaama hoiule ning linna avastamine võiski alata.

Jaamast väljudes seadsime sammud esmajoones Malaga kõige suursugusemate ehitiste poole, milleks on Alcazaba kindlus ja Gibralfaro loss. Araabia päritolu Alcazaba rajati 11. sajandil linna keskel asuvale mäele kaitsmaks asulat vaenlaste eest. Alcazabast veidi allpool asub Gibralfaro loss. Kindlus ja loss on omavahel ühendatud treppi kujutava paksu müüriga ning moodustavad justkui ühe ehitise.

Kaardilt vaadates paistab teekond tippu küllaltki lühike, kuid käänulisi jalgradasid mööda ülespoole kõmpides ei tundu rada enam üldsegi nii vähest vaeva nõudev, kui alguses paistis. Hea on aga tõdeda, et kuigi teekond üles võib tunduda kohati väsitav - eriti lagipähe lõõmava päikese tõttu -, tasub see end igati ära.

Järjest kõrgemale jõudes avaneb üha ilusam vaatepilt. Kes peaks vahepeal ära väsima, see saab puhkekohtades istet võtta ja lõunatada, nautides lummavat vaadet merele ning vaikselt näkku puhuvat kosutavat tuuleiili.

Kõrgemal olles avastasime, et Malaga polegi nii väike, kui endile ette kujutasime. Hiljem raamatust lugedes saime teada, et tegemist on Hispaania suuruselt viienda linnaga.

Tipust näeb, kuidas ühtse kompleksi moodustavad kindlus ja loss jaotavad linna justkui kaheks. Ühel pool mäge on kaunis liivarand, meri ning sadamarajoon, teisel rohkelt elamuid ning muid ehitisi.

Pärast paaritunnist seiklemist kindluse radadel otsustasime seada sammud ranna poole. Merd polnud me näinud juba üle nädala ning kauem mereta elamine tundus võimatu.

La Malagueta plaaž on Malaga n-ö põhirand, kus nii kohalikud kui ka turistid käivad päevitamas, jooksmas või hoopiski veesporti harrastamas.

Tegemist on tüüpilise päikeseranniku rannaribaga, kus liiv on pehme, meri helesinine ning lained justkui nagu ookeanis. Tegelikult on tegemist aga kunstlikult loodud rannaga, mille liiv on kohale toodud hoopiski Sahara kõrbest.

Pärast mõnusat puhkepausi liival võtsime ette teekonna linna peatänavale. Malaga südames asuv uulits on kõikidele suurlinnadele sarnanev ostutänav, kus on hulganisti rõivakauplusi ja arvukalt restorane-baare.

Kui poleks olnud pühapäev ning kõik poed suletud, oleks sinna tänavale jäänud meist päris kopsakas rahasumma. Peatänaval kohtasime ka ungarlasest miimi, kes pärast uurimist, kust me pärit oleme, lausus ladusas eesti keeles: "Tere! Kuidas läheb?" Nädalase võõrkeelses keskkonnas viibimise järel tekkis võhivõõra suust eestikeelseid sõnu kuuldes soe tunne.

Malaga katedraal plaaniti kahetorniliseks, ent rahapuuduse tõttu ehitati valmis vaid üks. Sellest lähtuvalt sai hoone ka hüüdnime.

16.-18. sajandil ehitatud kirik kannab nime La Manquita, mis viitab ühe käega naisele. Lisaks katedraalile on Malagas mitmeid teisi kirikuid, mis väärivad külastamist.

Linnas on ka palju muuseume, kuhu tasub uudistama minna. Üks neist on kindlasti Pablo Picasso muuseum ning maja, kus ta sündis. Kuid Picasso pole ainuke kuulsus, kes Malagast pärit. Päikeseranniku pealinn on sünnilinnaks näiteks ka Hollywoodi näitlejale Antonio Banderasele.

Malaga sadama kõrval asuval suursugusel promenaadil ning pargis uidates tasub ettevaatlik olla mustanahaliste murjamitega. Kuigi nad tunduvad toredad ja abivalmid, on tihti nende ainukeseks eesmärgiks turistidelt käekotte ning muud paremat pihta panna.

Kui Malagasse ka ööbima jääda, tasuks kindlasti külastada tablaosid ehk flamenkobaare. Flamenko on üks neist asjust, mida Hispaanias kogema peaks. Pärast seda tuleb kindlasti külastada ka tapasebaare ning kohalikke diskosid, kus kuumad lõunamaa rütmid kõlavad hommikuni.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:57

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing