Kapitalistliku töö kangelane Tõnu Peipman

Peipman on kindel, et kui maja on hästi konstrueeritud ja ehitatud, püsib see kaua materjalivalikust sõltumata.

Õppisin tööstus- ja tsiviilehitust Tallinna Polütehnilises Instituudis (praegune Tallinna Tehnikaülikool) ja töötasin seal 16 aastat õppejõuna. Konstruktorina hakkasin tööle alles 1990ndate keskel - puitmajavabrikus Matek.

Kuna õpetamine ja õppejõutöö on kogu aeg südamelähedane olnud, siis õpetasin Kunstiakadeemias arhitekte osalise koormusega veel kümme aastat.

Majavabrikus töötamine oli päris tore. Seoses toodangu eksportimisega tuli konstrueerida maju paljudesse Euroopa riikidesse, mis silmaringi laiendamise ja erinevatesse tingimustesse projekteerimise tõttu oli väga õpetlik. Siiski muutus ainult puitkonstruktsioonidega tegelemine peagi üksluiseks ning seetõttu tuli leida oma tee, et laiemat haaret saavutada.

Oleme oma büroos teinud väga erinevaid töid - projekteerinud eramuid, kortermaju, tööstushooneid, koole, kaubanduskeskusi, büroomaju jne.

Töö on töö ja kõike tuleb teha. Eks lihtsa asja, nagu paneelidest kortermaja, supermarketi või laohoone, tegemisel on muresid vähem kui keerukama arhitektuuriga mis tahes hoonega, kindlasti võib see olla ka eramu. Büroo jaoks on efektiivsem teha lihtsaid asju, samas on oskuste arendamiseks hea, kui ikka alati mõni keerukam töö ka käsil on, sest projekteerimise iseloom nõuab eluaegset õppimist.

Tööstushoone, kortermaja või mõne muu suurema objekti puhul lähtutakse rangelt kehtivatest ehitusnormidest ning tehakse kõik projekti osad - arhitektuur, konstruktsioonid, eriosad, sisekujundus. Eramute puhul piirdub projekteerimine sageli arhitektuurse eelprojektiga, mille alusel antakse ehitusluba.

See on omaette teema. Inimese jaoks on majaehitus väga isiklik asi ja seda võetakse ette sageli vaid kord elu jooksul. Tahetakse vägevat maja, aga suhtumine projekteerimisse pole alati neile soovidele vastav. Oleme päris palju eramuid projekteerinud ja nende ehitamist näinud ning julgen öelda, et enamik Eesti eramuid ehitatakse nii, et konstruktor selles protsessis üldse ei osale. Kohale kutsutakse ta õnnetusi lahendama, sest ülima kokkuhoiuga ehitatud hooned on tavaliselt väga halvasti tehtud.

Eesti praktika on selline, et ehitusluba antakse arhitektuurse eelprojekti põhjal ja sageli ehitab ehitaja siis oma kogemuste põhjal nagu muiste. Paraku on praegused majad neist muistsetest erinevad - ruumid on avaramad ja aknad laiemad, mistõttu on talade silded suuremad. Kogenud ehitaja saab sellest aru ja pöördub konstruktori poole. Paraku pole kõik ehitajad piisavalt kogenud. Vist küll kõige tüüpilisem on situatsioon, et meile helistatakse siis, kui seinad on püsti ja ehitaja avastab, et ta ei oska neile seintele katust peale ehitada. Siis selgub tavaliselt, et juba valmis ehitatud osas on mõned konstruktsioonid ebapiisavad või üldse puudu.

Mõistlik oleks ikkagi enne ehituse algust konsulteerida konstruktoriga, kes oskab kindlasti soovitada, mis mahus ja kui põhjalik konstruktsiooniosa projekt võiks olla. Lihtsamatel juhtudel piisab arvutustest ja põhiliste sõlmede skitsidest. Samas on meie ehitajatest kundede hulgas mitmeid, kes tellivad alati täies mahus konstruktsiooniosa projekti, sest nii on ehitusplatsil leiutamist minimaalselt.

Üldiselt võib kogu dokumentatsioon olenevalt hoone tüübist maksta 4-10 protsenti ehituse maksumusest. Mida väiksem hoone, seda suurem see protsent on. Maksimaalne ja võimalik, et ka seda 10 protsenti ületav, on protsent keeruka eramu või mõne muu väikese hoone puhul.

Tihtilugu inimene lihtsalt ei tea, mida ta saab, kui läheb arhitektilt eramuprojekti tellima. See, et tuleb veel mingeid projektiosi tellida, on talle halvaks üllatuseks. Ehitaja nõuab konstruktsiooniosa projekti ja siis läheb tellija konstruktori juurde, aga see ütleb, et mul on geotehnika aruannet vaja jne. Hea oleks, kui arhitekt, kellest kõik pihta hakkab, ikkagi selgitaks natuke, kuidas projekteerimisprotsess käib.

See on väga erinev. Näiteks paneelidest kortermaja või keskmise suurusega tootmishoone võtavad aega paar-kolm kuud. Aga Rotermanni kvartali maju tegime vaat et aasta ja peale meie oli seal veel mitu konstruktoribürood ametis. Konstruktor on objektiga seotud kuni ehitamise lõpuni, kuni kõik konstruktsioonid on paigaldatud. Kui töö käigus tekib mingeid probleeme, tuleb ka need lahendada.

Kui ühes ettevõtmises osaleb 7-8 erineva elukutse esindajat, kelle ühise tegevuse tulemusena peaks sündima üks rajatis, on probleemid kerged tekkima. Sageli on arhitekt see, kes püüab protsessi koos hoida, aga see pole alati hea lahendus. Tavaliselt on kõigile parem ja mõnusam, kui seda teeb projekteerimistööde projektijuht.

Kindlasti unustan kellegi ära ja eks tal tuleb siis solvuda… Seni on koostöö sujunud hästi Emil Urbeli, Vahur Sova, Aivo Schultsi, Urmas Lõokese, Reet Valgu, Meeli Truu (NordProjekt) ning arhitektibüroodega Kosmos, KoKo, Arhitektuuriagentuur ja 3+1.

Kui arhitektil on valmis eskiis, mis ka tellijale meeldib, jätkavad nemad eelprojekti joonistega ja meie paralleelselt arvutustega. Arhitekti projekt on meile lähteülesandeks, mis tuleb ehitustehniliselt lahendada. Kui mõni arhitektuurse projekti lahendus läheb liiga ulmeliseks, eks siis tuleb arhitektiga läbi rääkida.

Ehitus oli nagu värske meekook, kuhu kõik kärbsed kokku lendasid. Tekkis palju ehitusfirmasid ja ebapädevaid ehitajaid. Kõige hullemaks kujunes olukord kodanikule, kes tahtis endale maja ehitada ja otsustas ise ehitustöö projektijuht olla. Ehitusbuumi ajal ehitati väga palju halva kvaliteediga eramuid. Suurte objektide puhul oli buumiaegne ehitustempo kurnav eelkõige projekteerijatele, ehitajatele ja järelevalveinseneridele, kuid hooned ehitati ikkagi korralikult.

Ega mingeid lemmikuid tegelikult ei ole. Need, mis äsja on valmis saanud, ongi lemmikud. Praegu näiteks on teoksil Põhja Politseiprefektuuri hoone Kolde tänaval, Kakumäe Selver…

Hea mälestus on Rotermanni kvartali majade projekteerimisest, mis on senistest töödest kõige keerukam ja oli ka kõige pingelisem, sest kõiki maju tuli korraga projekteerida ning paralleelselt käis ka ehitus. Arvan, et selle hea mälestuse tekitas KMG Ehituse projektijuht Jaak Kleinberg, keda ma kogu selle kahe pingelise aasta jooksul ei näinud kordagi isegi mitte närvi minemas.

Muidugi on ehituse projektijuhi töö minu jaoks niisugune nõiakunst, millega ma ise mingi nipiga vist hakkama ei saaks.

Otseseid eelistusi pole, mõni materjal on lihtsalt olenevalt hoonest ratsionaalsem ja otstarbekam. Meeldib, kui konstruktsioonid on projekteeritud ja teostatud nii, et nad võivadki olla lõplikuks viimistluseks materjalist olenemata. See seab muidugi kõigile projekteerijatele kõrgendatud nõudmisi, kuid tulemus on seda väärt.

Arvan, et kohtusin Tõnuga esmakordselt aastal 1977, aga see oli lihtsalt üks n-ö telgi taga õlle joomine maleva kokkutulekul.

Tööalaselt oleme koostööd teinud umbes neli aastat. Insenerina on Peipman väga paindlik, arhitektuursele avantürismile avatud, vahel ehk liigagi. Tähtaegadest kinnipidamisel on ta täiesti suutmatu, mis tuleb aga paraku sageli muust heast osa saamiseks ära kannatada.

Naba lasteaed Pirital oli huvitav kogemus - tegime ettepaneku asendada kivist ja raudbetoonist konstruktsioon puitkonstruktsiooniga, millega Peipman mõnusalt ja probleeme tekitamata kaasa tuli ning mille eest hiljem aasta puitehitise preemia anti.

Suurim ühistöö oli Rotermanni kortermajade (Arhitektuuribüroo Kosmos) konstruktsioonide projekteerimine. Tellija oli seal eelmise konstruktori totaalse suutmatuse tõttu tõsises hädas ja Peipmani panus olukorra lahendamisse oli teiste Eesti tippkonstruktoribüroode kõrval kindlasti olulisim. Väga tore oli tema töö Peetri küla galeriimaja (Arhitektibüroo Emil Urbel) konstruktiivse lahenduse väljamõtlemisel.

Insenerina on Tõnu nutikas, inimesena tolerantne ja mõnus, ettevõtjana süüdimatu.

Autor: Tea Taruste