Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nädal Kertu Ruusi pilgu läbi
Reformierakond tuli välja seitsmepunktilise tegevuskavaga Eesti muutmiseks ettevõtluskeskuseks. Seal oli palju toredaid mõtted stiilis "laiendada", "viia viivitamatult ellu", "astuda vastu", "seada prioriteediks".
Oleks missikandidaadid ritta seatud ja küsitud näitsikuilt, mis saab iluduskuningannana nende missiooniks, poleks vastused eriti erinenud. "Teeksin, et maailmas oleks rahu." "Et inimesed oleksid teineteise vastu paremad."
Suvel publitseeritud keskerakondlaste Edgar Savisaare ja Jaan Õmbluse mõtetes oli vähemalt särtsu ja originaalsust - riiklikud piirhinnad toiduainetele, munitsipaalpoed, palgatõusu võrdsustamine inflatsiooniga.
Ja muidugi, nemad on ju opositsioonis ja seal tulebki suuga suur linn teha, sest käega pole nii palju jagada. Aga Reformierakond on olnud alates 1999. aastast kogu aeg valitsuses.
Nüüd siis tuleb pool iseseisvusaega võimul olnud partei välja Eesti päästmise ideedega, teades väga hästi, et lähemal paaril aastal ei saa "laiendada" eriti midagi peale koondatud ametnike ridade, kuigi viimastel aastatel oleks saanud "ellu viia" küll. Humoristid, ausõna.
Ettevõtjad ilmselt loevad neid seitset käsku ja kihistavad ka kibedalt. Eks ole ju nende ja riigivalitsejate vahele tekkinud haigutav lõhe. Otsi lolli, kes sellest veel üle hüppaks: parem põrnitseda teine teisel kaldal, vahelduseks meediat süüdistades.
Mitmeid suurettevõtjaid esindanud PR-nõustaja Meelis Kubits võttis eelmises Eesti Ekspressis ettevõtjate pahameele kokku, kirjutades, et ettevõtjad on väsinud ja pettunud. "Kas otsustajad on päriselt mõistnud, et sajast tippettevõtjast laias laastus pooled ei ela enam füüsiliselt või mentaalselt Eestis? Mõned neist ei maksa siin enam makse, nad ei tarbi, enamik ei investeeri ega loo uusi töökohti." Nii küsis Kubits.
Ühest ei saa ma siiski aru. Üks ettevõtjate suuremaid etteheiteid on see, et riik takistab häid suhteid Venemaaga. Ärisuhetes ei tule kasuks "Venemaa ärritamine" ja "sõjaolukorda meenutav retoorika", kui Kubitsa sõnu kasutada.
Aga, millegipärast ei ole ma tähele pannud, et ettevõtjad elaksid "füüsiliselt või mentaalselt" Venemaal, kui paar juhti välja arvata. Kapital põgeneb Venemaalt. Vene rikkad ise tõmbavad oma raha seda majandust umbusaldades välja.
Ilmselt palub Venemaa ise varsti, et välismaalased (võib-olla kunagi isegi eestlased) taas nende riigis asju ajaksid, sest muidu panevad kohalikud bürokraadid kogu kremplile käpa peale.
Meie suurimaks probleemiks pole mitte majanduslangus, vaid üldine moraalitus.
Mõtlemine on selline, et pigistame silmad kinni ja ütleme, mkmmm, mina kalamaksaõli ei söö. Ettevõtjad on pettunud. Valitsus kuulutab: "Jah, me suudame!" (sorry, Obama)
Töötajad annavad oma panuse: kes laimab kulusid kärpivat tööandjat, kes varastab leivaisa tagant viinereid, kes on valmis oma meeskonna reetma, et kihlveokontoris võita. Ja siis ütleb Ansip pressikonverentsil, et kui riigikogulaste palk palju langeb, siis võivad saadikud töölt lahkuda - nagu oleks ta valitud parlamendiliikmete ametiühingu juhiks, mitte peaministriks.
Näh nüüd, tahtsin nalja teha, aga läksin ise ka kurjaks.