Tööandjad on koondamiste ja
majanduse jahenemisest tingitud suurest tööotsijate hulgast lohakaks
läinud. Kas ettevõtted tõesti tahavad potentsiaalsetele töötajatele, võimalikele
partneritele või konkurentidele endast sellist muljet jätta?
Või tuleneb see millestki muust? Ise pakun pigem viimast, kirjutas Oliver Rist OÜ HR factoryst.
Järgneb Oliver Risti kommentaar:
„Vestlesin hiljuti oma endise kursusevennaga, kes väljendas mulle nördimust tööturul toimuva üle. Nimelt oli ta mõne aja eest planeerinud töökoha vahetust ja kandideeris ühte tuntud Eesti ettevõttesse, praeguse ametipostiga sarnasele töökohale. Tema eelnev haridus ja kogemus vastas pakutava ametikoha nõuetele, kuid kandideerimistähtaja möödumise hetkeni polnud keegi temaga veel ühendust võtnud ja poleks ilmselt seda teinudki, kui ta poleks ettevõttega ise kontakteerunud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Sealt vastati lakooniliselt, et positsioon on täidetud. Kandideerimine toimus tööportaali vahendusel ja nii sai mu tuttavale selgeks, et mainitud firma polnud tema CV või kaaskirjaga isegi tutvunud mitte.
Sõbra nördimus ei tulenenud mitte sellest, et ta ametikohta ei saanud, kuivõrd tõigast, et temaga ei suvatsetud isegi ühendust võtta. Tema jaoks oli see tugev märk austuse puudumisest.
Viimasel ajal oleme meedia vahendusel kuulnud lugusid kiratsevast majandusest. Ei möödu päevagi kuulmata pankrotistuvatest ettevõtetest ja koondatavatest töötajatest. Mõistagi avaldab see oma mõju ka tööjõuturule. Töötuse kasvuga paralleelselt on märkimisväärselt vähenenud uute töökohtade loomine, mida näitab nii tööturuameti statistika kui ka tööportaalides vähenenud pakkumised. Ja kui uskuda spetsialiste, siis trend on vähemasti lähiajal süvenev.
Inimesed on hirmus oma tuleviku pärast ning ei vaheta töökohti enam paariprotsendilise palgatõusu nimel. Pigem kardetakse olemasoleva töökoha säilimise pärast. Töö kaotanud inimesed kandideerivad paaniliselt kõikvõimalikele positsioonidele, tihti ka sellistele, milleks puudub vastav kvalifikatsioon. Seega on toimunud oluline kvalitatiivne muutus - töövõtja turust on saanud tööandja turg ja ehkki uut töötajat otsiv tööandja võib suurenenud valiku üle rõõmu tunda, tähendab see personalitöötajatele aga tihti järsult kasvanud töökoormust.
Kõik need kandideerinud ootavad aga mingisugust tagasisidet, parimal juhul motiveeritud otsust. Sobivate kandidaatidega tuleb läbi viia intervjuud, oskustestid, grupitööd, taustauuringud. Suurenenud töökoormuse tingimustes tekivad väiksed „näpukad“ üsna kergelt ja nii võib kahe silma vahele jääda sobiv hea kandidaat, unuda välja saata e-kiri tagasisidega, leida sobiv aeg grupitööks vms.
Ettevõtte personalipoliitika on üks olulisemaid strateegilisi hoobasid ning personalivalikul tehtud vead mõjutavad oluliselt firma käekäiku. Eriti just keerulisematel aegadel tehtud valikud on kriitilise tähtsusega, sest igast kulutatud kroonist tuleks välja võtta maksimum.
Headest kandidaatidest aga ei saa kogemata üle vaadata. Nad on näinud vaeva enda elulookirjeldustega ja motivatsioonikirjadega ning ootavad samasugust lugupidamist ka vastu. Kui on selge, et koormus on ülejõu käiv ning võtab kvaliteedilt lõivu, ei tohiks olla häbi otsida abi neilt, kel on olemas kogemus, vajalikud tööriistad ja hea tahe tulla appi. Edukas ettevõte valmistub ka keerulisematel aegadel ette paremateks päevadeks."