Ei mingit rahu Lähis-Idas

Sven Mikser 08. jaanuar 2009, 00:00

Palestiinlased on riigita rahvuste seas ühed tuntumad. Kuigi Palestiina-Iisraeli konflikti peetakse kõigi Lähis-Ida vastuolude emaks, ulatub selle ajalugu vaid 19. sajandisse. Mõistmaks palestiinlaste frustratsiooni, tasub mainida, et 20. sajandi alguseks moodustasid tärkava rahvustundega Palestiina araablased selles Ottomani impeeriumi osas enam kui 90 protsenti elanikkonnast.

Ida-Euroopast diskrimineerimise eest pagevad juudi immigrandid asusid seda tasakaalu kiiresti muutma. Lisaks hakkasid sisserändajad ja nende jõukamad Lääne usukaaslased kokku ostma seni palestiinlaste poolt haritud põllumaad.

1917. aasta Briti valitsuse deklaratsioon, milles väljendati toetust juutide "rahvusliku kodu" loomisele Palestiinas, ja deklaratsiooni elluviimiseks brittidele antud Rahvasteliiga mandaat lisasid õli tulle.

Idee "rahvata maast maata rahvale" ignoreeris tõsiasja, et enne juutide tagasirännet elas Palestiinas umbes 700 000 araabiakeelset põhielanikku. Kuna mandaat ei maininud palestiinlaste õigust oma riigile, ei soosinud mandaadivalitsus araablaste omavalitsuse loomist. Juudid seevastu lõid efektiivsed omavalitsusorganid.

Holokaustikoledused süvendasid juutide veendumust oma riigi möödapääsmatusest. Kui ÜRO võttis 1947. aastal vastu resolutsiooni Palestiina jagamisest ja britid mandaadi lõpetasid, kuulutasid juudid neile määratud 56 protsendil Palestiinast välja Iisraeli riigi. Ümbritsevad araabia riigid vastasid sõjaga, mis lõppes Iisraelile soodsa vaherahuga.

Pool palestiinlastele määratud territooriumist sattus Iisraeli võimu alla, ülejäänud Läänekallas liidendati Transjordaaniaga, Gaza sektor Egiptusega. Enamik palestiinlasi siirdus pagulusse.

Ka 1967. aasta Araabia- Iisraeli sõda lõppes Iisraeli pealejäämisega. Gaza ja Läänekallas läksid Iisraeli okupatsiooni alla. Palestiina vastupanuliikumine lõhenes.

Iisraeli tunnustamine Egiptuse ja Jordaania poolt ning 1990ndatel alanud rahuprotsess lõid lootuse, et kahe riigi lahendus on võimalik. Seda toetas Iisraelis leviv mõistmine, et idabloki kokkuvarisemise järel saabunud sisserändelainega on immigratsiooniressursid ammendunud.

Ometi ei jõutud lahenduseni Palestiina pagulaste õiguse osas kodumaale naasta ja okupeeritud Läänekaldale ehitatavate Iisraeli asunduste väljaviimise küsimuses. Lahenduseta jäi ka Ida-Jeruusalemma tulevik, mida palestiinlased soovivad näha oma loodava riigi pealinnana, ent mida juudid peavad oma riigi jagamatu pealinna osaks. 2000. aastal alanud teine intifada seiskas alanud rahuprotsessi.

Kui 1990ndateni oli palestiinlaste eestkõneleja sekulaarne natsionalistlik Fatahi partei, siis viimase aastakümne jooksul on esile tõusnud islamistlikud parteid.

Kohalikel valimistel 2006. aastal saavutas religioosne Hamas võidu korrumpeerunud Fatahi üle. Järgnenud võimuvõitluses võttis Hamas kontrolli Gaza sektori üle, Läänekallas aga jäi Fatahi võimu alla. Kuna Hamas eitab Iisraeli riigi õigust olemas olla ja korraldab terrorirünnakuid Iisraeli linnadele, ei pea Tel Aviv teda läbirääkimispartneriks ja on pidanud Gaza sektorit majanduslikus piiramisrõngas.

On kahtlane, kas aastalõpul alanud massiivne rünnak Hamasi neutraliseerib. Samas radikaliseerib ebaproportsionaalne rünnak kindlasti avalikku arvamust kogu araabia maailmas. See teeb rahukõneluste taasalustamise topeltraskeks.

Mingi selgus ehk saabub, kui USA uue valitsuse Lähis-Ida poliitika põhijooned on paigas ja Iisraelis on uus valitsus ametis. Ent illusioone ei maksa teha. Püsiv rahu Lähis-Idas on veel mägede taga.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing