Odav nafta ja Vene-oht

Õnn on naftariikidele äkitselt selja pööranud. Nende viimase kümne aasta hiiglaslikest eelarve ülejääkidest on saanud puudujäägid ning nende riiklikud investeerimisfondid ja valuutareservid on kannatanud suurt kahju. Kui enamiku naftariikide nõrgenemine on ilmselt hea udis, sis Venemaa muutub veelgi meelevaldsemaks.

Nii mõnedki suured naftaeksportijad eesotsas Iraani, Venezuela ja Venemaaga on olnud praeguse maailmakorraga vaenujalal. Naftahindade langus on nende võimet diplomaatilisi segadusi tekitada aga kõvasti vähendanud. Nüüd, kus nafta maksab 40 dollarit barrel, on näiteks Venezuela presidendil Hugo Chavezil tunduvalt raskem oma nn bolivari revolutsioone rahastada.

Valusa hoobi said Laheriigid. Näiteks suurte arendusplaanidega Dubaist sai maailma suurim kinnisvaramull, mida on nüüd päästma asunud naaber Abu Dhabi.

Juba on tunda, et Iraan ei suuda enam endises mahus naaberriikides asuvaid terroriste ja ekstremiste toetada. Iraani finantsrusika nõrgenemine on toonud suurema poliitilise stabiilsuse ja turvalisuse ka Iraagis, samuti on kokkulepetele avatumaks muutunud Süüria.

Naftahindade langus on suurendanud võimalust, et Iraani presidenti Mahmoud Ahmadinejadi juunis enam tagasi ei valita ning tema asemele astub veidi mõistlikum valitsus.

Seega näib jää Lähis-Idas suuresti tänu naftahindade kukkumisele vaikselt liikuvat. Venemaa seevastu võib muutuda naftatulude kahanedes veelgi ähvardavamaks. Vladimir Putini juhtimise all on kommunismi asemel võtnud maad natsionalism. Kremli juhid mängivad jultunud geopoliitilist võimumängu, püüdes taastada midagi Nõukogude aja strateegilisest hiilgusest.

Kreml kasutab oma kontrolli loodusvarade üle, et taastada Venemaa poliitiline jõupositsioon, kindlustada omaenda poliitiline kontroll ja varandus ning ära osta ja üles ässitada endiste Nõukogude vabariikide juhid, et haarata kontroll nende nafta- ja gaasivarude üle.

Need eesmärgid koos ongi see uus kord, mis riigis endise kaose asemele on tekkinud. Venemaa pole muud kui naftapatronaažile rajatud valedemokraatia.

Putini võimumäng kulmineerus mullu augustis invasiooniga Gruusias. Kuid kuigi see osutus poliitiliselt ja sõjaliselt edukaks sammuks, tõi see kaasa ka ettenägematuid finantstagajärgi.

Konfliktist saadik on kapital Venemaalt põgenenud, aktsiaturg mürinal kukkunud ja rubla nõrgenenud. Sõja tagajärjed olid seda hävitavamad, et sattusid ühele ajale üleilmse finantstormiga.

Kui lisatagatiste nõudmine tavaliseks muutus, tuli välja Putini režiimi saatuslik viga: ettevõtjatel puudus usaldus meelevaldselt käituva süsteemi suhtes. Nad hoidsid oma raha välismaal ja ajasid äri laenurahaga. Ja kui hakati nõudma lisatagatisi, tekkis massiliselt täitmata nõudeid.

Kui naftahinnad veel mõnda aega madalal püsivad, ei suuda Putin enam rahva majanduslikke ootusi täita. Siit küsimus maailmale: kuidas Venemaa selles olukorras reageerib?

Kremlit pole vallutanud mitte Nõukogude aja alalhoidlikud bürokraadid, vaid seiklejad, kes olid oma praegusele positsioonile jõudmiseks valmis suuri riske võtma. Võib arvata, et nad kasutavad riigi meelevaldset võimu nüüd veelgi rohkem.

Kui naftahinnad taas tõusma ei hakka ja Vene majandus jalgu alla ei saa, siis võime näha veelgi sõjalisi seiklusi väljaspool Venemaad ning jõulisemaid repressioone riigi sees.