Kiirlaen - tasuta inimõigus?

Kiirlaenufirmade vastastase kampaaniana üles kerkinud diskussioonis tuleks nii poliitikuil kui ka nö inimesel tänavalt pisut laiemalt järgi mõelda, mida me ikkagi peame riiklikult reguleerima ning kus on see piir, millal riiklikust sekkumisest tõusev tulu on ühiskonnale suurem tegevusvabaduse kaotamisega tehtud sammust käsumajanduse ja keeluühiskonna poole.

Liberaalne ettevõtluskeskkond prügikasti?

Arutusel olevas seadusparanduses heidetakse kiirlaenupakkujate tarbijakrediidilepingutele ette, et tasumisele kuuluva krediidi intressimäär või krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatava statistika järgi eraisikutele antud tarbimislaenude keskmist intressimäära (kehtiva seisuga umbes 72%) enam kui kolm korda. Ju see kolmekordne määr tahetakse ka seadusega intressi ja kulude ülempiiriks seada. Väidetavalt soovitakse tagada nii klientidele vastuvõetav hinnatase kui ka piisav kasum turul tegutsejatele.

Teooria tasemel on mulle esmalt muidugi arusaamatu, kuidas on liberaalse majandusmudeli järgi arenevas Eestis totaalse erandina tekitatud olukord, kus riik sekkub toodete ja teenuste maksumuse ülempiiriga ettevõtlussektoris, kus puudub monopol või oligopol. Kui aga filosoofia kõrvale jätta, seisneb peamine probleem faktis, et ühe- kuni kaheaastase tagasimakseajaga laenude puhul oleks esitatud piirmäär teatud tingimustel isegi mõeldav, kuid tunduvalt lühemaajaliste väiksemahuliste kiirlaenude puhul teeb see laenuandja tegutsemise võimatuks. Lühikeste väikeste laenude puhul moodustavad lõviosa krediidi kulukusest laenu väljastamiseks tehtavad kulud, mitte intress. Kiire arvutus näitab, et alla 6-kuuliste laenudega pole seaduseelnõu jõustumisel enam mingist kasumist mõtet rääkidagi, sest reaalsed kulud laenu väljastamisele on selgelt suuremad kui teenitud intresside maht.

Kas kiirlaen peab olema tasuta inimõigus?

Kiirlaenu maksumuses pole seejuures midagi hämarat, see sisaldab endas ülekandetasusid, sidekulusid isiku tausta väljaselgitamiseks, isiku tuvastamise kulusid, tööjõukulusid, krediidiinfopäringud, lisaks provisjone ja administratiivkulusid. 1000-kroonise laenu puhul 15 päevaks oleks maksimaalne laenutasu 72% piirmäära juures paarkümmend krooni, mis ei kata selgelt laenu väljastamiseks tehtud otseseidki kulusid, rääkimata kasumist. Lisaks jäetakse kahe silma vahele tagatiseta kiirlaenu pakkuva ettevõtte tegevuse iseloomust tulenev pidev potentsiaalsete halbade laenudega seotud risk, mille vastu moodustavadki seljataguse just intressidest saadavad tulud. Muus osas tegutsevad kiirlaenufirmad samadel põhimõtetel kui mistahes krediidiettevõtted, kaasa arvatud kommertspangad. Ka meie huvi on, et kliendid maksaksid oma laenu õigeaegselt tagasi, hoides raha ringluses.

Probleemi näen ka selles, et eelnõus esitatud piirmäära arvustusmudel ei sisalda ei lepingutasusid ega turu reaalset keskmist – kui uus seadus selliselt jõustub, oleks loogiline kaasata Eesti Panga statistikasse ka muud eraisikute finantseerimisega tegelevad krediidiasutused ja laenuettevõtted peale panganduslitsentsi alusel tegutsevate institutsioonide.

Kokkuvõttes on minu jaoks selge, et riikliku hinnakirja kehtestamine kiirlaenudele ei ole edasiviiv lahendus. Võtta laenu diskreetselt, kiirelt ja mugavalt enda valitud tasu eest peaks jääma igaühe isiklikuks õiguseks, seda enam, et tegelikult pole põhipankadel kiirlaenudele asendustoodet. Tegemist on teenusega, mille populaarsus tõendab selgelt nõudlust ning hoolimata n-ö hapuks läinud juhtumitest, mis on täna igapäevane nähtus kõikjal finantstehingutes, on tegu siiski kalkuleerimisvõimelisele täiskasvanule suunatud vahendiga vahetu kiire rahavajaduse lahendamiseks.

Täna piiratakse ju „pahadeks“ stigmatiseeritud ettevõtteid, aga kord juba Pandora laeka avanud otsustajatel pole homme enam pooltki nii keeruline reguleeritavate tegevusalade nimekirja laiendada. Loll on ju see, kes selgitust või vabandust ei leia, kui soov ja võim on olemas. Ja asjaolu, et hoolimata meedias ja seaduseköögis valdavale ebasoosivale hoiakule ja „hellitusnimedele“ on kiirlaenu pakkuvate firmade näol enamasti tegemist siiski nõutud teenust pakkuvate täiesti legaalsete ja läbipaistvate äriettevõtetega, unustatakse see sama kiiresti mõne järgmise sektori puhul...