Mis töötab, see kulub: lühem eluiga on meie vaba valik

Me elame liiga lühikest aega ja sellestki suure osa haigena, räägivad "Eesti inimarengu aruande 2008" koostajad.

"Kui me suudaks vähendada suremust aastas 3 protsenti, võiks sisemajanduse kogutoodang olla 25 aasta pärast 30 protsenti suurem kui senisel surmakursil jätkates. Teisiti öeldes ei saa tagada majandusedu, kui me ei paranda rahvastiku tervist," ütles aruande peatoimetaja Marju Lauristin Postimehele.

Rahva tervise parandamine ja selle kaudu eluea tõstmine on kahtlemata oluline eesmärk. Ainult et selle saavutamiseks kogu ühiskonna ja selle ressursside mobiliseerimine on kaheldav vahend - me näeme hirmsat vaeva ja paneme magama hunniku raha, aga muutusi ei pruugi tullagi.

Alates 1990. aastast, mil neid inimarengu aruandeid hakati koostama, on meeste keskmine eluiga tõusnud 2,6 ja naiste oma 4,1 aasta võrra. Selge märk, kuidas loodusseadused toimivad ka inimese puhul - mis rohkem töötab, kulub kiiremini, ja vastupidi.

Teine inimeste tervist ja ka eluea pikkust mõjutav tegur on nende enda tahe tegutseda ühel või teisel moel.

Inimarengu aruandes on riigid ritta seatud inimarengu indeksi alusel. Indeks arvutatakse kolme näitaja põhjal, mis iseloomustavad riigi sotsiaalset ja majanduslikku olukorda. Need näitajad on: oodatav keskmine eluiga sündimisel, mis näitab rahvastiku tervist; haritus, mis leitakse täiskasvanud elanike kirjaoskuse määra ja eri tasemetel õppijate vanuselise määra järgi; elujärg, mida mõõdetakse SKP järgi inimese kohta, arvestades ostujõudu.

Neist kolmest mõõdupuust tasub siinkohal tähelepanu pöörata viimasele. Selle numbri suurus on eesti inimesele traditsiooniliselt olnud tähtis, kuid paraku mõjutab see nimekirja esimest näitajat ja meil kahjuks veel negatiivses suunas.

Miks nii? Vastus on väga lihtne - et elujärge parandada, on vaja teha tööd. Ja nagu öeldud, mis rohkem töötab, kulub kiiremini. Aga tööd oleme teinud kõvasti.

"Eesti inimarengu aruanne 2008" toob välja, et aastail 2003-2007 Eestis toimunud kiire SKP kasvuga, mis jõudis 68 protsendini Euroopa Liidu keskmisest, on märgatavalt paranenud ka Eesti leibkondade elujärg.

Aruande koostajad märgivad, et ilmselt polegi Eesti ajaloos olnud teist nii kiire majandusliku elujärje paranemise aega. Neil aastail kasvasid sissetulekud kõigis leibkonnatüüpides. Suurim oli kasv kahe töötajaga lasterikkas peres (2,35 korda), kuid ka ühe leivateenijaga kahe vanemaga kahe- (2,28 korda) või ühelapselises (2,06 korda) peres.

Numbritest ilmneb, et oleme üle kahe korra kasvatanud oma sissetulekuid, kuid ikkagi jääme ELi keskmisest üle 30 protsendi maha. Põhjamaadest, mis meile ikka on mõõdupuuks olnud, jääme maha veelgi rohkem.

Seega tuleb teha veel rohkem tööd. Suuremast hulgast kvaliteetajast võime esialgu unistada, selle saavutamiseks tuleb pingutada.

Vabatahtlikuna võtame endale selle koorma, kuna meile meeldib hästi elada. Igatahes vähemalt sama hästi kui naaber, kui mitte veelgi paremini. Selle peale, et kõige eest tuleb maksta, kõnealusel juhul eluga, me ei taha just ülearu palju mõelda. Kuigi me seda tõde teame, loodame samas, et maksab keegi teine.

Jah, me ei tööta enam 14 tundi päevas, kuid ka mitte veel 7 tundi. Mahajäämus sissetulekutes ja heaolus on vaja tagasi teha ja see ei ole mahajäämus ainult statistilistes numbrites, vaid sügaval meie südames. Nii et kulub veel kõvasti aega, enne kui me süda asjade seisuga rahule jääb.

Tundub, et ühiskondlikus elus eksisteerib hulk protsesse, mis on võrreldavad õlleteoga - nende mulksumise kiirust oluliselt muuta ei saa, punnita, kui palju tahad.