Kirvega kurge püüdmas

Ajad on rasked ja igaüks vaatab, kuidas oma taskut täita saab, nii ka riik, kes on välja tulnud kinnisvaramaksu ideega. Mida räägib see riigi õigus- ja maksupoliitikast? Mitte just loogilisest ja süsteemsest lähenemisest, mitte just õiguspärase ootuse põhimõtte austamisest.

Aastaid on Eesti riik julgustanud inimesi kinnisvara soetama. 1990. aastatel tagastati kinnisvara õigusjärgsetele omanikele, mida võib majanduslikus mõttes kinkimiseks lugeda. Intensiivselt on laenatud korterite, ridaelamute ja eramute soetamiseks. Seejuures kutsusid erakonnad rahvast üles mitte ainult eluaset soetama, vaid ka kinnisvarasse investeerima.

Nüüd tahetakse investoreid kinnisvara omamise eest karistada. Seda teevad parteid, kes on lubanud maksustada pigem tarbimist kui omamist! Need erakonnad on petnud oma valijaid. Miks karistatakse nüüd neid, kes on isiklikku tarbimist piiranud ja investeerinud kinnisvarasse? Kas valitsus leiab, et kinnisvarainvesteeringu asemel olnuks jätkusuutlikum osta uus maastur või televiisor?

Kinnisvaramaksu puudused on ülimalt olulised ja need kaaluvad võimalikud eelised üles. Eelkõige seisneb puudus maksu primitiivsuses. Piltlikult öeldes minnakse kirvega kurge püüdma. Kuidas tagada, et maksma peavad omanikud, kes kinnisvarast ka tulu saavad? Inimese või äriühingu omandis võib olla vähelikviidset kinnisvara, millest praegu sissetulekut ei laeku või on kassavoog on äärmiselt väike. Nüüd on üürnikel makseraskused ja see mõjutab otseselt ka omanike sissetulekut.

Iga uus maks saadab teatud signaali nn maksumaksjate turule ja sellest lähtudes asutakse oma käitumist muutma. Näib, et riik soovib meile öelda, et kinnisvara omamine ei ole soovitav.

Sellist maksu- ja majanduspoliitikat ei saa lugeda jätkusuutlikuks ja kindlasti pole see kooskõlas põhiseaduses sätestatud sotsiaalse õigusriigi aluspõhimõttega. Viimasest tulenevalt peab riigi käitumine olema kodanikele mõistlikul määral ette nähtav ja maksude kehtestamisel tuleb arvestada sotsiaalse aspektiga. Sellega aga ei ole arvestatud juhul, kui kehtestatakse maks, mis lööb kinnisvaraomanikke ühe vitsaga, olenemata nende sissetulekust.

Sotsiaalse õigusriigi põhimõttega ühildatav oleks maks, mis võtab arvesse konkreetse maksumaksja sissetuleku suurust. Aga selline maks on meil juba olemas - tulumaks. See on osutunud pühaks lehmaks, mille altarile ohverdatakse palju suuremaid kulutusi nõudvad ja sotsiaalsetelt probleemsete tulemustega uuendused. Jääb ratsionaalselt põhjendamatuks, miks valitsus välistab tulumaksu tõstmise.

Teine alternatiiv kinnisvaramaksule oleks automaks, lähtudes mootori töömahu suurusest, auto kaalust, heitgaaside hulgast vms. Automaks oleks tarbimismaksuna ratsionaalsem ja õiglasem, sest suure luksusauto kasutaja tarbib lisaks bensiinile teed, liikluskorraldust ja kahjustab keskkonda.